Sirbis sel reedel: supergraafika, kukkurkuradid ja Venemaa

Sirp 28.07. Foto: Sirp

Sirbis 28. juunil:

MIHHAIL TRUNIN: Retoorika fantastika piiril

Sõjakas retoorika, vürtsitatuna rahvalike väljenditega on üks Venemaa praeguse võimu brände.

Minu varasemate Sirbis ilmunud veergude lugejad mäletavad ehk üht marginaalset, kuid koloriitset tegelast – automehaanik Vitalikut. Kogu oma füüsilise ja psühholoogilise eemaletõukavuse juures avas just Vitalik mu silmad ja näitas mulle elu siiani tundmatutest külgedest. Üks meie jutuajamisi kandus homoseksuaalidele. Vitalik rääkis oma kähiseva ninahäälega: «Ei noh, need geid, va peded, mis nendega ikka teha, las nad olla. Aga tegelt on neist reaalselt kõriauguni. Igal pool lõugavad endast. Neil on reaalselt varsti rohkem õigusi kui ükskõik kellel …»

Jätkem kõrvale arutlused lihtsa vene poisi (muide, Eesti kodaniku) homofoobia üle ning kujutlegem hetkeks, et mingi ühiskond väljendab sihikindlalt sallimatust automehaaniku elukutse esindajate suhtes. (Ise pean automehaanikuid tähtsateks ja vajalikeks, kuid miks mitte veidike lõbustada oma igavesti noort fantaasiat.)

JÜRI ADAMS: Realistlik-pessimistlikult Putini-Venemaa perspektiividest

Venemaal pole kunagi olnud ajaloos olukorda, nagu on enamikul Lääne-Euroopa riikidel, kus öeldakse, et «näe, seal piiri taga elavad meie igavesed sõbrad». Momendil on naabritest lemmikvaenlaseks Ukraina.

Praeguseks on täiesti selge, mis on juhtunud Venemaa ja vene ühiskonnaga, millised on võimalused, et Venemaal toimub sisulisi muutusi, ja millised ohud Venemaalt maailmale lähtuvad. Muutuste protsess Vene ühiskonnas on peatunud ja lähimas tulevikus pole olulisi murranguid ette näha. Välja on kujunenud teatud rahvuslik-imperialistlik enamusblokk, mille suurus on keskelt läbi 75–80 protsenti valimisealisest elanikkonnast. Nendega opositsioonis on vähemus, mis pole suurem 25 protsendist.

Domineerivale blokile on endastmõistetav, et Venemaa on monarhistlik riik. Uut monarhismi peetakse hoolimata regulaarselt toimuvatest valimistest (tänapäeval peavad kõik monarhiad end demokraatiatena esitlema) täiesti loomulikuks. See ilmneb selgelt suhtumises Putinisse, keda tuleb käsitleda Vene monarhina. Ilmselt ei saa see monarhia olema pärilik. Kui monarh kukutatakse, ta lahkub ise või sureb, tuleb võimuvõitluse periood ja selgub uus monarh. Oletada, et Putini üks kõik mil viisil ametist lahkumise järel võiks Venemaa saada esindusdemokraatia teel moodustatud valitsuse, on naiivne ja põhjendamatu.

ANNA-LIIZA IZBAŠ: Värvikirev linnakujunduskunst Nõukogude Tallinnas

Supergraafikast kujunes Tallinna linnaruumis kunstinähtus, mis 1980. aastatel suure hooga õitsele puhkes ja 1990. aastatel vaikselt hääbus.

Tallinna linnakujunduse tõusuperioodi alguseks võib pidada Pirital Moskva olümpiamängude purjeregati toimumist, mille tuules mõtestati ümber ja ajakohastati toonane linnaruum. Alates 1970. aastate teisest poolest algatati arutelusid arhitektuuri, linnaruumi ja keskkonna kujundamise üle, korraldati näitusi ja vestlusringe. Ülemaailmse spordisündmuse eel seati eesmärgiks luua linnale terviklik kujundus, mis oleks iseloomulik Tallinnale kui merelinnale ja ka purjeregatile. Olümpiaaegset linnaruumi kaunistasid punased lipukesed, purjeid imiteerivad kolmnurgad ja olümpiasümboolikaga reklaamkuubid. Üleliidulisi sündmusi ja tähtpäevi kajastavatele suurtele poliitloosungitele ja pannoodele lisandusid pealinna linnaruumi kujundusse1980. aastate alguses uutmoodi suuremõõtmelised seinamaalid – supergraafika.

SIIM VATALIN: Kus siin see park on?

Aparaaditehase taskupargi rajamisega on Tartu liikunud sammu lähemale vaimses mõttes suurlinlikule ruumile.

Tartu Aparaaditehase taskupark annab ligi viis aastat kestnud kultuurivabriku arendusele uue, veelgi värskema hingamise: hoovi ümbritsev hoonestus on lõpuks seotud üheks tervikuks ning inimesi ligi meelitav avalik ruum ulatub nüüd otse ukse ette.

Taskuparki ei saa hinnata eraldiseisvalt seda ümbritseva ruumi kujunemisest. Aparaaditehas koondab sarnane-tunneb-sarnast printsiibi alusel äri ja loomemajanduse valdkonnas tegutsejad. Iseloomuga vanad tehaseruumid annavad paigale iseäraliku vaimu, iga uue ja eelnevast erineva funktsiooni saanud ruumiosa loob konteksti teisele, võimendab külastaja kogemust ja hoiab alal linlaste huvi. Selline arendusmudel müüb ruumi elamuskvaliteeti ja põimib omavahel kodanikuühiskonna, ruumi- ja linnaplaneerimise ning ärikultuuri head küljed.

TRIIN TEKKO: Kuradi elu on võidujooks ajaga

Tasmaanias uuritakse kukkurkuradeid ohustavat haruldast nakkavat vähivormi – kukkurkuradi näokasvajahaigust.

Kukkurkurat (Sarcophilus harrisii) on pärast kukkurhundi väljasuremist 1930ndatel suurim meie kaasajal elav lihatoiduline kukkurloom. Kuigi ajalooliselt levinud kogu Austraalias, on kukkurkuradid tõenäoliselt dingode sissetoomise tõttu Mandri-Austraaliast kadunud ning asustavad tänapäeval ainult Tasmaaniat. Loomad, kes olid mustad nagu öö ja tõid kuuldavale põrgulikke häälitsusi, said kuradi nime Tasmaania valgetelt kolonistidelt. Nimega käis kaasas ka verejanulise lammastemurdja kuulsus, millel tegelikult polnud alust, aga mis oli nii visa rahva teadvusest kaduma, et kuni 1940. aastateni kütiti neid hulgaliselt. Tegelikult on kukkurkuradid spetsialiseerunud raipesööjad, nende lõuad ja seedimine suudavad jagu saada jämedatest luudest ja isegi karvad süüakse ära. Küttidena on nad oportunistid, murdes ainult haigeid või nõrgestatud loomi, sest täie tervise juures saagi jälitamiseks on nad liiga aeglased.

Kui 1940. aastatel oli kukkurkuradite arvukus märkimisväärselt vähenenud küttimise tagajärjel, siis tänapäeval ohustab seda loomaliiki haruldane nakkav vähivorm kukkurkuradi näokasvajahaigus (ingl devil facial tumour disease, DFTD). Selle vähivormi teeb ainulaadseks asjaolu, et see nakkab otsese vähirakkude ühelt loomalt teisele ülekandumise teel.

TOOMAS HIIO: Holokaustist veel. Timothy Snyderi «Must muld: holokaust kui ajalugu ja hoiatus.»

On uuritud vabatahtlikult juutide mõrvamises osalenud mitme Saksa reservpolitseipataljoni liikmeid. Üldjuhul oli tegu tublide tööliste, väikekodanlaste ja korralike pereisadega.

Kui keegi maailmas reastaks parimas töömeheeas ajaloolasi samuti kui tippvormis tennisemängijaid, siis kuuluks Timothy Snyder praegu esikümnesse. Ajaloolaste loomingu tulemused ei ole sama lihtsasti kokku arvatavad nagu tennisemängijate punktid, kuid oskusliku turunduse rolli üleilmse nimekuse loomisel ei saa alahinnata. Õnneks ajalooraamatute puhul kirjastaja turundusest üksi ei piisa – hea ajaloolane on ka tark ja andekas, ladusa sulejooksuga ning küllap ka muidu tubli ja töökas.

KAAREL PIIRIMÄE: Üksilduse ja ükskõiksuse, türannia vastu. Timothy Snyderi «On Tyranny: Twenty Lessons from Twentieth Century»

Ennetav allumine on totalitarismi üks õõvastavamaid õppetunde, sest pugejad ise näitasid võimule kätte, kui kaugele see võib minna.

«Ajalugu näitab meile kätte mustrid ja aitab jõuda otsusele. Ajalugu visandab meile struktuurid, mille raames püüdleme vabaduse poole. Ajalugu avaldab hetki, millest igaüks on erinev, kuid üksi pole täiesti ainukordne. Mõista üht sündmust tähendab oskust näha võimalusi tegutseda teise sündmuse kaaskäivitajana. Ajalugu õpetab meile vastutustunnet: mitte kõige suhtes, kuid millegi suhtes siiski. Poola poeet Czesłav Miłosz leidis, et arusaam vastutustundest on rohi üksilduse ja ükskõiksuse vastu. Ajalugu pakub nende inimeste seltsi, kes on teinud rohkem kui meie ja kannatanud rohkem kui meie.»

Timothy Snyder kõigutab värskes raamatus arvamust, et ajalugu on eraklik tegevus. Ajaloolast ümbritsevad lihast ja verest inimesed, kuid vaid juhul, kui ta võtab vaevaks neid märgata. Snyder on selle oskusega silma paistnud. Pea alati seob ta nähtused või protsessid inimestega, olgu ohvrite, tunnistajate või vastutajatega. Snyderi tuntuma teose «Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel» muudab eriti õõvastavaks just selle inimlik mõõde. Võiks ju arvata, et viieteistkümne miljoni inimese mõrvamist Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkupuutealal oleks arukas käsitleda statistikast või mingitest institutsionaalsetest protsessidest lähtudes. Mitte Snyder. Pea alati juhib ta jutustuse inimestele, kes olid mingisuguse massihukkamisega seotud. Alati leidub neidki, kes julgesid eristuda: kes astusid kõrvale või ajaloo põhivoolule vastu. Nii eristub Snyder ühest teisest tänapäeva suuremast ajaloolasest Niall Fergusonist, kelle analoogne raamat «Maailmasõda» nii sügavat jälge ei jäta.

Arvustamisel

Jüri Kolgi «Roheline suits», Indrek Koffi «Saja rahva lood» ja «Poeem»

Mängufilmid «Dunkirk» ja «Petetud» ning dokumentaalfilm «Kedi»

Pikk Mari MTÜ «Pärast proovi» ja R.A.A.A.Mi «Praegu pole aeg armastamiseks»

Näitused «Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest» ja «Kunstniku pilk. Autoportreed»

Linnafestival Kultuuritolm