Karmo Tüür: mida läheme Venemaalt vagunitega tooma?

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Vaguniäris Venemaaga on Eesti majanduslik võit küsitav ja poliitiline kaotus juba ette kantud. Mida läheme siis Venemaalt vagunitega tooma? küsib kolumnist Karmo Tüür.

Vaguniäris Venemaaga on kaks selgelt erinevat poolt: majanduslik ja poliitiline. Esimese osas on tulem kaheldav, teise osas aga juba ette teada.

Vaba majanduse tingimustes pole äriline edu kunagi kindel. Ettevõtmine võib sama hästi õnnestuda kui ka mitte õnnestuda. Kasum – või ka kahjum – on garanteeritud ainult mittevabas, moonutatud majanduskeskkonnas. Ehk sellises olukorras, kus poliitika juhib majandust ja mitte vastupidi.

Venemaal on kindlasti olemas ka nii-öelda vaba majanduse saarekesi või õigemini kihikesi – pisiettevõtluse tasandil, sinnamaani, kuni sa ei muutu kellelegi võimukamale liiga ahvatlevaks või ärritavaks.

Võimaliku edu varjuküljed

Laias plaanis on Venemaal aga poliitika ülimuslik majanduse suhtes. Eriti ilmne on see kõiges, mis seostub raudteega, kuid ka muude nii-öelda strateegiliste süsteemidega. Välismajanduses, sealhulgas välisinvestorite ligilaskmises nendelesamadele strateegilistele süsteemidele, on poliitilise kontrolli element veelgi, et mitte öelda mitu korda kõrgem.

Seega minnes mängima Venemaa suurte poiste sekka ülipolitiseeritud ja kindlate käsuliinide kaudu toimivasse ärisse, peab investoril olema tehtud kellegagi diil. Mis on selle diili hind ja kui palju tuleb eraldada nn ühiskassasse, seda ei saa laiem publik enamasti kunagi teada.

Veel nukram on see, et diil kehtib täpselt seni, kuni vaja. Kuni on vaja sellele, kelle käes on jämedam ots ehk kontroll poliitilis-majandusliku-õigusliku ruumi üle. Ning välisinvestor ei ole kunagi see, kelle käes on jämedam ots, vähemalt mitte Venemaal.

Seega majanduslikult on Eesti sisenemine Venemaa vaguniärisse enam kui kaheldava tulemiga. Meile võidakse anda juurdepääs ning isegi osa kasumist, kuid seda tehakse neile sobivatel tingimustel.

Head tavad, korruptsioon ja sanktsioonid

Et plaanitav tehing oli vastuoluline ja polnud kooskõlas siinsete heade äritavadega, on siinsamas Postimehe veergudel tunnistanud ka EVR Cargo nõukogu uus juht Neeme Jõgi. Venemaa nii-öelda heade äritavade hulka kuulub aga kõikjale tungiv korruptsioon – meeldetuletuseks, et Venemaa koht korruptsioonitaju indeksis on äraspidises tipus ehk 131. kohal 176 riigist (Eestil 22. koht).

Et Venemaa raudteefirmasid on kasutatud Venemaa huvide edendamiseks ja lähiriikide sisepoliitikasse sekkumiseks, pole ilmselt uudis meilegi, kui vaadata üht kirikut Lasnamäe nõlval. Kas see kuulub heade tavade hulka, millega sooviksime ennast siduda?

Urmas Paet tõdes, et «seega kasutab Venemaa EVR Cargot sisuliselt ELi sanktsioonidemurdjana, et saada rahastust uute vagunite jaoks». Paraku on Eesti ametnikud ja poliitikud tihti kasutatavad selliste sanktsiooni-/isolatsioonimurdjatena. Nii näiteks kasutas Vene pool hiljutist piirialade koostöö foorumit kui näidet, kuidas saab «normaalselt suhelda küll, kui tahetakse».

Poliitiline kaotus on garanteeritud

Teine pool on poliitiline. Kui Eesti riik teeb diili Venemaa kui riigiga (ja kõik, mis on seotud raudteega, ON Venemaal riigi kontrolli all), siis kuulutab ta Venemaa legitiimseks partneriks. Selliseks parketi- ja käepigistuskõlblikuks tegelaseks, kellega koos naeratades päevapiltniku ette astuda.

Parandage mind, kui ma eksin, aga kas Ida-Ukraina põldudel on allalastud lennuki suits juba hajunud? Kas riiklik terror oma naabrite suhtes on lakanud? Kas sanktsioonid Venemaa suhtes on tühistatud?

Venemaa on juba oma eesmärgi saavutanud. Taas kord saavad Kremli asukad väita, et lääne nn väärtused pole enamat kui sõnamull. Näita ainult neile läänlastele pikka rubla ning igasugused põhimõtted on unustatud.

Kokkuvõtteks: vaguniäris Venemaaga on Eesti majanduslik võit küsitav ning poliitiline kaotus juba ette kantud. Mida me siis Venemaalt vagunitega tooma läheme?