Õnneks jäi erakonnasisene kriis toona olemata, sest läbi aegade kõige populistlikum koalitsioon otsustas ise, et tugevdust Vabaerakonna näol ta ei vaja. Ja minu kogutud allkirjad jäid lauasahtlisse. Pean seda oma poliitiliseks võiduks.
Olen veendunud, et ka opositsioonis olles on võimalik teostada oma programmi ja täita valijale antud lubadusi, kui püsida oma väärtusruumis ja tegutseda järjekindlalt. Sest just meie erakonna kätes on korruptsioonivastase erikomisjoni juhi koht, mis on ühtlasi väga mugav, sest võimaldab palju eetriaega valitsuskoormust kandvate erakondade kirumiseks.
Aga kahjuks läks kogu paatos teiste erakondade kuritarvitamiste paljastamisel üleöö luhta, sest Vabaerakonna fraktsioon võttis katuseraha, mida nad ise veel aasta tagasi nimetasid altkäemaksuks ja poliitilise korruptsiooni ehenäiteks.
Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, nimetas Talvik mind Postimehele antud kommentaaris koguni Reformierakonna spiooniks ja nõudis minu väljaviskamist Vabaerakonnast. Selleks küll jõudu polnud, aga katuseraha jagamisest tema loobunud ei ole ning keeldub ka täna seda praktikat hukka mõistmast, viidates sellele, et kõik teised erakonnad teevad sama. Leian, et selliste väärtushinnangutega inimene korruptsioonivastase erikomisjoni juhiks nimetamine oli sama tark otsus, kui näiteks panna krahv Dracula verekeskuse direktoriks.
Ilmselge on, et lõpmatuseni see olukord venida ei saa ning kui seda käitumisviisi mitte muuta, saabub varem või hiljem aeg, mil Vabaerakonna reiting kukub alla valimiskünnise. Minu ülesanne on teha nii, et seda ei juhtuks. Me peame praegu erakonna päästma.
See kohustus ei ole meil ainult erakonnaliikmete ees, vaid eelkõige nende ees, kes usaldasid meie eesmärke ja toetasid meie kandidaate. Sest kui me anname alla ja muutume tavaliseks kartellierakonnaks ega arene edasi, pole meil enam toetust kuskilt loota. Ja sellega kahjustame jälle kõikide poliitiliste uustulnukate mainet, jättes valijale järjekordse Res Publica valusa kogemuse.
Mina usun, et Vabaerakonna liikmed on võimelised enamaks.