Venemaa president Dmitri Medvedev esinemas 8. oktoobril rahvusvahelisel poliitikakonverentsil Evianis Prantsusmaal.

FOTO: Reuters / Scanpix

Dmitri Medvedev tunneb kõnes muret vastasseisu pärast USAga ja nendib, et sovetoloogia on, nagu paranoiagi, väga ohtlik haigus. On väga kahju, et osa Ühendriikide administratsioonist kannatab selle haiguse käes paraku siiani.

Maailm elab praegu läbi oma arengu tähtsat üleminekuperioodi ja probleemid, mida siin täna arutatakse, annavad sellest tunnistust. Augustisündmused Kaukaasias kinnitasid, et niinimetatud blokilähenemisega agressiooni «rahustada» ega vaos hoida ei saa. Ja kui väikese riigi valitseva režiimi vastutustundetud, kohati avantüristlikud sammud (ma pean siin silmas Gruusiat) võivad destabiliseerida maailma olukorda, kas pole see siis ilmselge tõend, et ühepooluselisusele tuginev rahvusvahelise julgeoleku süsteem ei ole kindel?



Selge on ka see, et niinimetatud majanduslik egoism on samuti üks ühepooluselise maailma ilminguid, püüdlused olla võimas «megareguleerija». Niisuguse poliitika perspektiivitus on ülemaailmses majandusarengus samuti ilmselge. Ma tahaks eelkõige peatuda kogunenud konfliktipotentsiaali põhjustel.



Ma usun, et allikaid tuleb otsida seitsme aasta tagustes sündmustes.


Tuletame meelde: 11. septembril 2001. aastal ulatas Venemaa, nagu paljud teised riigid, hetkegi kõhklemata ameeriklastele abikäe. Seda ei tehtud mitte ainult sellepärast, et anda vastulöök terrorismile (see on enesestmõistetav), vaid et lõplikult ületada külmas sõjas tekkinud maailma lõhenemine.



Kuid pärast Talibani režiimi kukutamist Afganistanis võeti ette hulk ühepoolseid samme, mida ei kooskõlastatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga ega isegi mitme USA partneriga. Piisab, kui meenutada raketitõrjesüsteemide lepingust loobumise otsust ja sissetungi Iraaki. See väljendus ka Kosovo iseseisvuse ühepoolses väljakuulutamises ning ohjeldamises, selle möödunud sajandil nii populaar­se poliitika taaselustamises.



Kõikjale Venemaa Föderatsiooni piiride lähedale ehitatakse sõjaväebaase. Tšehhis ja Poolas luuakse ülemaailmse raketitõrjesüsteemi kolmas positsioon. Mõistagi on tegemist väheste rakettidega. Kuid tekib küsimus, milleks on seda vaja, mis on selle põhjused ja miks ei peetud enne nende otsuste langetamist nõu liitlastega.



On selge, et iseenesest ei kujuta ükski neist maadest Venemaale mingit ohtu. Aga kui otsused võetakse vastu niimoodi, konsulteerimata isegi mitte partneritega NATOs ja ELis, sisuliselt konsulteerimata Euroopaga, tekib tunne, et homme võib järgneda otsus, mis laiendab veelgi raketitõrjesüsteemide levikut. Et praegu langetatakse selliseid otsuseid ühepoolselt, ei saa selles osas olla mingeid garantiisid. Vähemalt mitte Venemaa Föderatsioonile.



Varssavi lepingut pole juba enam kakskümmend aastat. Aga paraku vähemalt meie meelest laiendatakse NATOt mingi erilise hasardiga. Arutatakse aktiivselt Gruusia ja Ukraina vastuvõtmist NATOsse. Sealjuures püstitatakse küsimus nõnda: nende riikide vastuvõtmine tähendab sisuliselt üleolekut Venemaast, aga vastu võtmata jätmine kapituleerumist Venemaa ees.



Tegelikult on asi hoopis muus: allianss toob oma sõjalist infrastruktuuri meie piiridele aina lähemale ning tekitab Euroopas uusi «eraldusjooni», nüüd aga juba meie lääne- ja lõunapiiril.



On täiesti mõistetav, et mida ka ei räägitaks, peame neid samme enda vastu suunatuks. Aga pruugib meil vaid mainida, et see läheb objektiivselt vastuollu Venemaa riikliku julgeoleku huvidega, kui kohe tekib mingisugune närviline reaktsioon. Kuidas me peaksimegi seda teisiti mõistma?



Ma tahaks, et praegu mõistetaks väga selgelt meie käitumise loogikat. Me ei ole absoluutselt huvitatud vastasseisust. Venemaa edukas areng on võimalik ainult läbipaistvate ja võrdõiguslike rahvusvaheliste suhete tingimustes. See on maailma stabiilsuse pant.



Ma pean äärmiselt oluliseks vähemalt rahunemist ja kas või loobumist vastasseisuretoorikast, mis juba žanri enda reeglite järgi hakkab varem või hiljem elama oma elu. Me mäletame suurepäraselt, et oleme selliseid «armastusväärsusi» juba korduvalt vahetanud. On jäänud mulje, et kõik on aru saanud selle perspektiivitusest. Kellele on siis seda praegu vaja? Ja mis peamine: kuidas aitab see reaalselt kriisist väljuda? See kõik on minevikust. Just nagu sovetoloogia on minevikust. Aga sovetoloogia on nagu paranoia, väga ohtlik haigus. Väga kahju, et osa Ühendriikide administratsioonist kannatab paraku siiani selle haiguse käes.



Tuleb tundma õppida uut Venemaad, mitte üles äratada Nõukogude Liidu fantoome.



Viimasel kahel kuul oleme selgelt näinud, kes toetab Venemaad kriisiperioodil, kes on meie sõber ja kes mitte. Sellest hoolimata arvame, et midagi fataalset ja parandamatut ei ole toimunud. Tunnistagem avalikult: sisuliselt on see, mis toimub praegu, see olukord kogu euroatlandilise poliitika kestva kriisi terav faas, mille on esile kutsunud ühepooluseline maailm. Sellest kriisist tuleb üle saada. Tuleb üle saada üheskoos.



Öeldut arvestades tahan teiega jagada oma arusaamu iseorganiseerumise põhimõtete ning õiglase ja mitmepooluselise maailma kohta. See peab loomulikult tuginema kollektiivsetele alustele ja rahvusvahelisele õigusele.



Erinevalt õigusest tekitab jõud vältimatult ennustamatuid olukordi ja kaost, kui kõik hakkavad sõdima kõigiga, nagu on tegelikult juhtunud Iraagis. Igasugune rahvusvahelise õiguse alusnormide valikuline kasutamine nõrgestab ühtlasi rahvusvahelist õigust. Õigus ei saa olla valikuline: see kas on või seda pole.



Ma rõhutan Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kui keskse koordineeriva organisatsiooni säilitamise tähtsust, sest see on kõige suuremate volitustega rahvusvaheline organisatsioon. Tema ülesanded rahvusvahelise õiguse autoriteedi tugevdamisel ja toetamisel on praegu tähtsamad kui eales varem.



Nüüd peatun veidi majanduskriisi iseloomul ja selle esimestel õppetundidel. Nagu ma juba ütlesin, tõi selle kaasa eelkõige mitme riigi niinimetatud majanduslik egoism. Ma rääkisin sellest juba juunis Peterburi rahvusvahelisel majandusfoorumil. Nagu näeme, ähvardab toimunu kogu maailma arengut.



Meie asjatundjad on korduvalt hoiatanud tooraine- ja tööstusbörsidel ning finantssüsteemis kuhjuvate negatiivsete suundumuste eest. Me jagasime avalikult oma hinnanguid tulevikus ähvardavate ohtude kohta, sealhulgas alles äsja G8 raames Jaapanis.



Mida on vaja teha? Esiteks ma arvan, et uutes tingimustes tuleb korrastada ja süstematiseerida nii riiklikud kui ka rahvusvahelised reguleerivad institutsioonid.


Teiseks tuleb lahti saada tõsisest tasakaalu puudumisest väljastatavate finantsinstrumentide mahu ja investeerimisprogrammide tegeliku tulususe vahel. Osaliselt toob konkurents kaasa «seebimullide» tekke, börsiettevõtete vastutus oma aktsionäride ees aga muutub pea olematuks.



Kolmandaks tuleb tugevdada riskide ohjamise süsteemi. Oma riski ja vastutust peavad algusest peale kandma kõik, kes turul tegutsevad. Ei tohi lasta tekkida illusioonil, nagu võiks mis tahes aktiva lõputult kasvada. Nii lihtsalt ei juhtu, see on vastuolus majanduse loomusega.



Neljandaks tuleb kaasa aidata ettevõtete teabe maksimaalsele avalikkusele, tugevdada järelevalvenõudeid ning reitinguagentuuride ja audiitorettevõtete vastutust.



Ja lõpuks, viiendaks, on vaja muuta kõigile kättesaadavaks kasu, mida annab barjääride kõrvaldamine rahvusvahelises kaubanduses ning kapitali vaba liikumine. Kahjuks jõuame praegu selle mõistmiseni alles kriisi kaudu, see tähendab elukvaliteedi alanemise ja äri destabiliseerimise kaudu.



Tahaks loota, et Kaukaasia ajaloos on traagiline lehekülg lõplikult selja taha jäetud. Ma tahan veel kord rõhutada Euroopa Liidu konstruktiivset osa Kaukaasia kriisi lahendamise rahumeelse variandi leidmises. Kui teised jõud ei tahtnud või ei soovinud seda teha, siis just ELis leidsime algatusvõimelise, vastutustundliku ja, mis peamine, pragmaatilise partneri. Ma arvan, muide, et see tõestab Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu suhete küpsust.



Me ei saa silmi kinni pigistada tõiga ees, et agressiooni ei aidanud vältida ei mitmepoolne diplomaatia, piirkondlikud mehhanismid ega Euroopa praegune julgeolekuarhitektuur tervikuna. Eriti selgelt demonstreeris oma kahjulikkust niinimetatud NATO-kesksus. Kõigest sellest tuleb teha järeldused.



Praegusele Euro-Atlandi piirkonnale on vaja positiivset päevakava. Kaukaasia sündmused kinnitasid veel kord Euroopa uue julgeolekulepingu idee absoluutset õigsust. Selle abil on täiesti võimalik luua ühtne ja töökindel üldise julgeoleku süsteem.



Esiteks peab leping sätestama selgelt Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku põhialused ja riikidevahelised suhted. See tähendab pühendumist rahvusvaheliste kohustuste siirale täitmisele ning riikide suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja poliitilise sõltumatuse austamisele. See tähendab kõigi nende põhimõtete austamist, mis tulenevad Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast, mis on liialdamata fundamentaalne dokument.



Teiseks tuleb kinnitada rahvusvahelistes suhetes jõu kasutamise või sellega ähvardamise lubamatust. Tähtis on see, et leping tagaks nende põhimõtete ühemõttelise tõlgendamise ja järgimise. Lepingus tuleb kinnitada ka Euro-Atlandi piirkonna konfliktide ennetamise ja rahumeelse lahendamise meetodite ühtsust.


Rõhk tuleb asetada «läbimurretele» läbirääkimiste teel, arvestades eri poolte arvamusi ning austades tingimusteta rahutagamismehhanisme. Võib-olla tuleks kinnitada ka protseduure endid, tülide reguleerimise mehhanismi ennast. See võiks olla päris kasulik.



Kolmandaks tuleb anda võrdse julgeoleku tagamise garantiid. Just nimelt võrdse julgeoleku, aga mitte millegi muu. Siin tuleb lähtuda kolmest «ei-st»: ei tohi kindlustada oma julgeolekut teiste arvel, ei tohi lubada (mis tahes sõjaliste liitude ja koalitsioonide raames) tegevust, mis nõrgestab ühise julgeolekuruumi ühtsust, ega tohi lubada, et sõjalised liidud areneks lepingu teiste poolte julgeolekut kahjustades.



Sealjuures tuleb keskenduda sõjalis-poliitilistele küsimustele, sest niinimetatud hard security etendab praegu määravat osa. Just selles vallas on viimasel ajal kujunenud kontrollimehhanismide ohtlik defitsiit.



Neljandaks tuleb lepingus kinnitada, et ühelgi riigil ega ühelgi rahvusvahelisel organisatsioonil ei tohi olla eksklusiivset õigust rahu ja stabiilsuse tagamisel Euroopas. See kehtib täies ulatuses ka Venemaa kohta.



Viiendaks on mõttekas määrata kindlaks relvastuskontrolli ja sõjalise ülesehituse mõistliku piisavuse alusparameetrid. Samuti oleks mõttekas kehtestada uus vastastikuste tegevuste kvaliteet, uued menetlused, uued vastastikuste tegevuste mehhanismid sellistes valdkondades nagu massihävitusrelvade levik, narkoäri ja terrorism.



Kõne avaldatakse lühendatult.