Krasnojarski elanik suudleb oma garaaži uksele kleebitud Putini portreed.

FOTO: Ilya Naymushin/AFP/Scanpix

Hiljuti sain imestusega teada, et lihtne anonüümne küsitlus minu kodukooli õpilaste seas tekitas kelleski negatiivseid emotsioone. Lugesin Postimehes kommentaare ja uudiseid, niisamuti Olesja Lagašina tähelepanuväärset lugu «Kelle poolt olete, vene lapsed?». Pärast seda tekkis mul palju küsimusi kõigile, keda see lugu ebameeldivalt puudutas, kirjutab Vladislav Veližanin.

Kõigepealt hämmastab mind, et artiklis, mis räägib riigikaitse tunnis ankeete täitma pidanud 11. klassi õpilastest, segatakse asjasse aktiivselt ka vanemad. Lihtsalt teadmiseks. Tallinna humanitaargümnaasiumi 11. klassi kasvandikuna olid mul juba isiklikud kokkupuuted Kaitseliiduga.

Üks hämmastav mõte oli see, et vanemad dikteerivad mulle enda seisukohti ja et anonüümse (sic!) ankeediga kontrollitakse nende lojaalsust. Selline mõte on aga Mihhail Bulgakovi raamatust «Koera süda» tuntud majakomitee esimeest Švonderit tsiteerides kohati piinlik. Ja väga kurb on ka see, et austatud Irina Kablukova nimetab sellist järeldavat vaimuvälgatust «loogiliseks». Nii madal arvamus ongi siis meie noortest. Eriti kurb on muidugi siis, kui mingites peredes tõepoolest jõuliselt arvamust peale surutakse.

Lisaks kirjutab Lagašina oma kommentaaris, et «mitte igaüks ei ole valmis vehkima plakatiga «Krimm kuulub meile», kui käib arutelu selle üle, kuidas suhtuda Vene-Ukraina sõtta. Siin ei jää üle muud, kui küsida: «Juhul kui teil on ebameeldiv rääkida oma seisukohast Putini tegemiste suhtes; juhul kui te ei taha, et teised saavad sellest teada; juhul kui te ei taha, et teised saavad teada, et annate oma seisukoha üle lastele, et siis võib olla on mõttekas oma seisukoht ümber vaadata?»

Võib-olla tasub mõelda ja anda siiski selline hinnang, mille pärast meil ei hakka häbi. Mitte keegi ei palu plakatitega tänavale tulla, aga kui teil on isegi anonüümselt oma veendumustest rääkimine ebamugav, kas siis ikka on peas kõik korras? Kui keegi kardab, et teda võidakse Krimmi annekteerimise suhtes sümpaatia tundmise pärast vastutusele võtta, siis need hirmud on küll alusetud: Eestis ei saa kedagi isikliku arvamusavalduse pärast kriminaalkorras karistada. Seevastu Venemaal on muide loosungi «Krimm – Ukraina» eest Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi punktiga 205.2  (terroristliku tegevuse kohta avalduste avaldamine ja avalik terrorismi toetamine) ette nähtud kaks aastat vabadusekaotust. Pretsedente jagub. Tore, on ju?

Käesoleva tekstiga pöördun kõigi nende poole, kelles lugu koolis korraldatud uuringust ebamugavust tekitas. Meie ühiskond ei saa olla edukas, kui ei toimu dialoogi tundlike küsimuste üle. Eesti venelased ei integreeru mitte kunagi kohalikku ühiskonda, kui ei esitata valusaid küsimusi. Kui armastate Putinit, proovige üles leida julgus sellest rääkida – võib juhtuda, et protsessi käigus mõtlete millegi üle järele ja see oleks imetore.

Oma arvamuse maha vaikimine, isegi olukorras, kus pakutakse võimalus avaldada seda anonüümses küsimustikus, ei vii kuskile. Elame ühiskonnas, mille võtab tabavalt kokku Voltaire'i mõttelend: «Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust öelda seda, mida sa ütled.» See on igati parem kui nõukogude tšekistide plakat: «Ära lobise!» See on lihtsalt tõsiasjade nending. Ja see on minu silmis väärt kaitsmist.