Kuid leides seda, ei ole presidendi põhiseadusjärgne kohustus veel ammendunud. Hinnata tuleb ka seaduseni jõudmise tee põhiseaduspärasust ja kooskõla teiste seadustega ning demokraatliku õigusriikluse põhimõtete ja tavadega. Ning siin ei saa kuidagi presidendiga nõustuda.
Puudusi ja küsitavusi on mitu. Kokkuvõtvalt – viis, kuidas seadusepaketini jõuti ja pakett ise on meie põhiseaduses ette nähtud demokraatliku parlamentarismi, õigusriikluse ja õiguskindluse printsiibiga ning hea õigusloome tavaga vastuolus.
Kõigepealt jäeti opositsioonile, aga ka huvigruppidele väga põhjalike ja kohati radikaalsete muudatustega tutvumiseks, nende läbiarutamiseks ja reageerimiseks erakordselt lühike aeg – nädalavahetus. See ei mahu ühelgi viisil hea parlamentaarse tava ja demokraatliku õigusloome protsessi raamidesse.
Teiseks oli see kobarseadus, kus ühte kimpu oli seotud kümme väga erinevat seadust ja nende muudatust. Esimese lugemise ajal, kus saaks toimuda parlamentaarne väitlus, muudatusi laual ei olnud. Teisel lugemisel esitati olulised muudatused, kuid debatti enam ei toimunud. Sai ainult küsimusi esitada ja rahandusministri vastuseid kuulata.
Lisaks, Eesti õigusloomes on kujundatud heaks, õiguskindlust toetavaks tavaks, et maksumuudatuste jõustumiseks jäetakse vähemalt kuus kuud aega. Sellest vaadati mööda ja ühtlasi ignoreeriti ka õiguspärase ootuse printsiipi.
Jääb mõistetamatuks ja veenvalt selgitamata, miks pidi selle asjaga nii kiirustama. Eelarvega töötamiseks oli veel ca 2,5 kuud aega, enne kui põhiseaduslikud tagajärjed saabuksid. Sinnamaani, s.o märtsi alguseni saanuks rahulikult riigieelarvet kasutada senise eelarve kuupõhiseid mahte ületamata.