Jüri Ratas, Kadri Simson

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Keskerakonna esimees Jüri Ratas sai ametlikult peaministrikandidaadiks, uue võimuliidu tegevuskava on põhipunktides paigas, niisamuti kohtade jaotus kabinetis. Kuigi kõige selle juures on sümpaatseid aspekte, tuleb möönda, et Keskerakond on Eesti avalikkuselt saanud praegu kõva avansi, mis tuleb tegudega välja teenida. Väärtuste tasandil on küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid.

Portfellide jaotus annab nii Eestisse kui ka väljapoole signaali, et meie senised suunad välis- ja julgeolekupoliitikas säilivad, et eelolev Euroopa Liidu eesistumine õnnestub, mille tähtsust rõhutas ka president Kersti Kaljulaid. Välisministriks saab valdkonnas asjatundlik Sven Mikser SDEst, kaitseminister tuleb IRList. Positiivne on valitsuse tööd arvestades seegi, et osa ministreist jätkab senistel ametikohtadel.

Keskerakonnast tuleb kogemusteta ministreid, kuid see pole neile peamine tõestamise koht. Keskerakonnal tuleb Jüri Ratase juhtimisel näidata, et tõepoolest ollakse valmis olema demokraatliku õigusriigi peaministripartei. Veel hiljuti on nii mõnigi erakonna eelmisele esimehele Edgar Savisaarele truu liige olnud sellesama õigusriigi poole külje või lausa seljaga. Koostööleppest Ühtse Venemaaga on palju räägitud, see on endiselt külmutatud – see ei toimi, aga säilib see-eest hästi.

Suhtumine peab kindlasti peegelduma ka Tallinnas, mille majanduslik ja poliitiline mõõde ei ole võrreldav ühegi teise omavalitsusega. Keskerakonnal on pikka aega olnud volikogus enamus ning see on kujundanud olukorra, kus loomulik demokraatlik arutelu on Eesti pealinnas mandunud. Tõsiasi, et valitsuse juhterakonnal on maksumaksja miljonite eest ülal peetav üleriigilise ringhäälinguloaga taskutelevisioon, pole kahtlemata euroopalik. Näiteks eelmisel nädalal oli Tallinna TVs vähemalt neli keskerakondlase juhitud telesaadet ning eetris oli laiendatud uudistemagasin «Täna +», kus samuti domineerisid keskerakondlased.

Aega, mil Keskerakonnal tuleb avanss välja teenida, vajab oma ridade korrastamiseks ka opositsioon, mille kandvaks jõuks peaks kujunema Reformierakond. Olukord, kus Savisaare juhitud Keskerakonnaga ei soovitud poliitilist koostööd teha, tähendas ühtlasi opositsiooni toimimist tühikäigul, mis kahtlemata ei tulnud Eesti arengule kasuks.

Selleks aga, et Reformierakond suudaks opositsiooniliidri rolli sisse elada, tuleb partei organisatsioonis teha läbi muutused. Oravatele nurjunud presidendivalimised, esimehe nõrkus ja otsustamatus peaministrina, mittetoimiv organisatsioon pole see pind, millelt saaks kujuneda tõhus ja terav kriitiline jõud, mida ühiskond vajab.