Neeme Korv

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

«Vaata siia!» Postimehe peakujundaja Jaanus Koov vahetas arvamus- ja kultuurilisa AK esikülje päises järjekorranumbrit. Tõepoolest, sel laupäeval on lugejate ees 400. AK.

Midagi väga iseäralikku selles arvus ju tegelikult pole. Me pole nagu too tulnukast teadlane Mürakas veneaegses kultusmultikas «Kolmanda planeedi saladus», kelle meelest 400 palderjanitilga asemel saadud 402 tilka tähendas tema halvustamist. 400 või 402, toimetusele pole vahet. Niikuinii tuleb iga lehenumbrit teha kui esimest või viimast. Aga ümmargune arv on verstapost, mille juures oleks siiski paslik korraks peatuda.

AK geenides on olla ajast ees ja samas ajakindel. Võimatuna näiv ühitamine, ometi on seda tehtud juba ligi kümme aastat. Postimees alustas AKga majandusbuumi ajal, esimene toimetuse juht oli Kalle Muuli. Väljaanne elas üle ka masuaja kärped.

Ehkki mitte tehtud juubelinumbrina, kannab ka 400. AK sedasama DNAd, milles peegeldub kultuurikihte Postimehe ligi 160-aastasest ajaloost, kõigist peatoimetajatest ja leheomanikest. Fookuses ikka ühiskond ja kultuur. Sest kultuur on tähtis, õieti kõige tähtsam – Postimehes on seda alati mõistetud. Samas on AK ka nagu avalik mõttekoda, sest see sünnib ärksate kaasautorite ja lugejate abil. See on Eesti ajakirjanduspildis unikaalne arvamusplatvorm.

Ajakirjanikud, kes armastavad teadupärast sageli küsida «Mis tunne on?», usaldavad oma töös valikuid tehes sageli just sisetunnet. Iga päev faktide ja kommentaaride maailmas elades tekib intuitsioon. AK käsitles näiteks burkade kandmise üle peetud õiguslikku vaidlust Prantsusmaal ning Euroopa immigratsiooni juba siis, kui see Eestis veel avaliku tähelepanu keskpunktis ei olnud. Käesolevas AKs viib küberneetik Tarmo Uustalu meid hoopis tehisintuitsiooni problemaatikasse. Isegi kui vaistuga masinad jõuavad ühel päeval massirakendustesse, jäävad kesksed küsimused piiridest alles.

Suurem osa AK iganädalastest esseedest (aga miks mitte ka muust materjalist) on loetavad ka aastaid hiljem. Rääkimata tekstidest, millest juba on saanud aja- ja kultuurilugu. AK on näiteks intervjueerinud Umberto Ecot ja Doris Lessingit.

AK kirjutab kunstist, aga on ka ise kunstinähtus. Mulluse Eesti lehtede kujunduskonkursi  võitja, esiküljed noppinud ka rahvusvahelisi priise. Seetõttu on omamoodi märgiline, et AK 400. numbri esikaas (ning üks keskseid lugusid) räägib Annika Haasist.

AK ei ole seadnud eesmärgiks olla provokatiivne provokatsiooni pärast, aga mõneti kajastub selle väljaande kestmises samasugune protestivaim nagu fotokunstniku portreteeritud enesekindlates kiilaspäistes naistes. AK tegijad on veendunud, et mingi terviklik kese peab ju üha enam kildudeks rebitud maailmas olema.

Autor on AK toimetuse juhataja (numbrid 40400).