Inimesed vaatamas Venemaa presidendi Vladimir Putini kõnet televiisorist

FOTO: SCANPIX

Veidi rohkem kui aasta on kaheksast ametnikust koosnev väike rühm teinud koostööd Euroopa Liidu Euroopa välisteenistusega (EEAS) vastupropaganda strateegia loomiseks, mis kõlab nagu miski Külma sõja ajast. Algatus oli tulemuseks 2015. aasta märtsis toimunud Euroopa Nõukogu tippkohtumisele, mis jõudis järeldusele, et on vaja midagi teha «Venemaa jätkuvate disinformatsioonikampaaniate osas», kirjutab Kenti ülikooli kaasteadur Maxine David.

Räägiti Euroopa venekeelsest telekanalist, mis seisaks kõrvuti Venemaa ingliskeelse telekanali RTga, kuid see ei jõudnud teostuseni – tunti, et kuna Uue Külma sõja narratiiv on peavoolumeedias nii armastatud, oli sel võime viia ELi ja Venemaa vahelised suhted tagasi «meie versus nemad» staadiumisse, mille käigus mõlemad pooled osalesid sisuliselt propagandasõjas.

Siiski oli 2015. aastaks muutunud ka Venemaa-sõbralikel ELi riikidel keeruliseks teeselda, et Kremli kinnisideeks ei ole lääneriikide vastane kampaania. Eriti tekitas muret Kremli trollide töö. Trollid kasutavad palju erinevaid meetodeid, sealhulgas vandenõuteooriate loomist, «faktide» moondamist ning Kremlit toetavate ja lääneriikide vastaste sõnumite edasiandmist, mis kõik on kujundatud omama kurikavalat mõju.

Probleem oli aga palju sügavam ja laiaulatuslikum. Muretsetakse Venemaa kodumaise meedia haardeulatuse pärast naaberriikides elavate vene keelt kõnelejate kodudesse ning selle võimaliku destabiliseeriva mõju pärast. Ärevus on ka liikunud kaugemale läände – Kreml on palju investeerinud rahvusvahelistesse meediaprojektidesse, sealhulgas RT kanalisse. Venemaa meediat süüdistati Saksamaal pagulaspoliitika tõttu tekkinud lahkhelide kütmises, eriti seoses uusaastarünnakutega Kölnis ja veidi hiljem ka Vene tüdruku väidetava vägistamisega.

Seadused on piiratud

Üks strateegia sellele vastu seismiseks oli pöörduda seadusandluse poole eesmärgiga võtta Venemaa oma propagandalaadsete meetodite kasutamise eest vastutusele. 2014. aasta märtsis mõistis Briti ringhäälingu regulaator Ofcom RT litsentsihoidja TV Novosti süüdi neljas erapooletuse koodi rikkumise korras, kui see sama aasta märtsis kajastas Ühendkuningriigi vaatajatele Ukrainas toimuvaid sündmusi. Ofcom märkis oma raportis, et see polnud TV Novosti poolt esimene kord erapooletuse standardeid rikkuda.

Seadusandluse poole pöördumise tõhusust saab hinnata selle alusel, et Ofcom kutsus TV Novosti «kohtumisele», kus räägiti vaid regulatiivsete meetmete rakendamisest järgmiste rikkumiste korral. See selgitab juba mingil määral otsust desinformatsiooni pakkumise teenuse taga.

Teised põhjused peituvad Venemaa vaieldamatus edus jätta mulje, et sekkutakse aktiivselt teiste riikide siseriiklikesse tegevustesse, isegi kui nii pole olnud. Seda pole aga mitte kusagil rohkem näha olnud kui USA valimiskampaaniate käigus, eriti seoses venelaste väidetava häkkimisega Demokraatliku Rahvusliku komitee e-kirjadesse Hillary Clintoni jaoks tundlikul ajal. Vladimir Putini kommentaar, et pole oluline kes häkkis, sest tegemist oli ühiskondlikult kasuliku teoga, oli tüüpiliselt kaval moodus säilitada juriidiline eitamisvõimalus, jättes samal ajal mulje, et soovi korral ollakse selleks võimeline küll. See juhtum illustreerib veelgi enam, kui keeruline on ELil vastu seista Venemaa desinformatsioonile.

Väide ja vastuväide

Samal ajal kui EEAS keerutab ümber termini «propaganda», on viimaste päevade sündmused teinud selgeks, et USA on arvamusel, et lääneriigid on Venemaaga propagandasõjas. Süüria sõdurite hukkumisest USA õhurünnakus – mida lääne allikad kahetsusega tunnistasid, kui kinnitasid olevat õnnetuse - kuni väidetavate Vene või Süüria õhurünnakuteni abikonvoile, kus hukkus 20 või enam inimest – sealhulgas humanitaarabi töötajaid – on kaks riiki viinud sõnasõjani kõige kohtuavamates tingimustes.

21. septembri ÜRO Julgeolekunõukogu kohtumisel rääkis selgelt meeleheitel USA välisminister John Kerry vajadusest, et Venemaa võtaks oma tegude eest vastutuse, ning sellest, et tema Venemaa ametivend elab «paralleeluniversumis». Venemaad see aga ei liigutanud ning nõuti, et opositsioon ei kasutaks relvarahusid töövahendina Süüria pinnal Bashar al-Assadi võitmiseks.

Vastu rääkimine

Mõistes konteksti, milles EL on oma strateegilise kommunikatsiooni aluseks võtnud desinformatsioonikampaaniale keskendumise, annab mõista, et tegemist on reaktsioonilise jõuga. Esimese osana võib vaadelda kampaania veebilehte. Kui keegi peaks selle eesmärgis kahtlema, teeb ribareklaam motivatsiooni selgeks, rääkides «Kremli toetavast desinformatsioonist», «väljamõeldud meedialugudest» ning kõige rasvasemas kirjas osa on jäetud sõnumile «ära lase ennast petta, esita veelgi rohkem küsimusi».

Oma Korduma Kippuvates Küsimustes ütleb EEAS, et nende EastStratCom operatiivgrupp ei eksisteeri «vastupropaganda loomiseks», vaid pigem hoopis «ennetavalt Euroopa Liidu idanaabruskonnale suunatud poliitika propageerimiseks». Võttes arvesse selle loomise tingimusi, «EUMythbusters» säutse Twitteris ja fakti, et selle kokkuvõte «ei ole ametlik Euroopa Liidu seisukoht», on nende väidete lugemisel mõistlik olla veidi skeptiline.

Kõige öeldu põhjal on võimatu vältida järeldust, et nõustudes vajadusega võidelda Venemaa desinformatsiooniga, tunnist EL vaikselt oma osaluses varasemat nõrkust või isegi läbikukkumist iseseisvalt tõhusa suhtleja rollis. Ainult aeg võib meile öelda, kas ELi strateegiline kommunikatsioon suudab leida sellise ennetava ja positiivselt motiveeritud suuna, mida EEAS juba väidab sellel olevat.

Samal ajal ei tohiks me kõrvale heita võimalust, et USA poolt selles olukorras valitud keerulisem tee ei saa omaks võetud ka Euroopa Liidu poolt. See oleks väga negatiivne samm. Meil on vaja sildu, mitte müüre. EEAS teeb õigesti, püüdes rõhutada desinformatsioonil leviku nurjamist ja mitte propagandasõjas Venemaa üle võidu saavutamist.

Euroopa Liit peab samuti mõistma, et Venemaa propaganda leiab suuremas osas ees viljakat pinnast. Euroopas on toimumas kasvav kodumaine kriis, sest mitmes riigis on võimu haaramas natsionalism ja populism. Tuleb aga vastu panna kiusatusele selles Venemaad süüdistada.

Artikkel ilmus originaalkujul veebiväljaandes The Conversation.