Hanna-Kaisa Lepik

FOTO: Eero Vabamägi

Tööintervjuu esimene voor ühele maailma tähtsaimale ametikohale sai peetud esmaspäeva õhtul. Meedia on mõlemal kandidaadil pingsalt silma peal hoidnud nii et üllatusi ei tasunud Clintoni-Trumpi sõnalahingult väga oodata. Ometi on debatile eelnevas ja järgnevas uudistevoos pea võimatu leida pealkirju, mis ei puudutaks valimisi. Ameerika meedia ei näi valimistsirkusest tüdinevat, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Clintoni põhiülesanne oli olla meeldiv ja oma siirusega võita eriti noorte valijate südamed. See on siiani tema suurim puudujääk olnud ning tundub, et ka selle debatiga ei teinud ta selles vallas suuri edusamme.

Trumpi enesekindlust ei tundu ka kõige karmimad küsimused kõigutamast. Tema valijad on talle senised ebaprofessionaalsed väljaütlemised andestanud ning tundub, et Trump ei pea ka tulevikus oma piinlike repliikide jaoks sõnu valima.

Trumpi ja Clintoni debatt. Foto: Scanpix

FOTO: RICK WILKING/REUTERS

Hillary oli debatiks hästi ette valmistunud. Võib-olla liiga hästi, sest tema argumendid kõlasid tihti kui päheõpitud tekst. Trump seevastu suhtus debatti suhteliselt kergekäeliselt, tehes ikka neid samu vigu, mida talle alati ette heidetud on. Pärast debatti kiitis Trump ennast, et ei maininud Bill Clintoni minevikuafääre, kuid vihjas, et võib need üles tuua järgmisel debatil.

Ekspertide hinnangul võitis debati Clinton, kes reageeris osavalt Trumpi provokatsioonidele. See, et Hillary on professionaalsem poliitik, on juba ammu selge, kuid kas mõistlikkus suudab valijaid veenda kainet otsust langetama on kaheldav. Debati «võit» ei oma seetõttu erilist tähtsust.

Rahvas on kaua kuulnud poliitikute selgesõnalisi lubadusi, mida nad kunagi ellu ei vii. Just poliitikute usaldamatuse tõttu ei ole Hillary perfektsetel sõnavõttudel kauni naeratuse saatel suurt jõudu. Trumpi trumpkaardiks jääb alati fakt, et ta ei ole poliitik.

Hillary süüdistas Trumpi kliimamuutuse eitamises, sest viimane on kuulutanud kliima soojenemise hiinlaste salasepitsuseks, et halvata USA majandus. Loomulikult segas Trump jõuliselt vahele teatades, et too pole kunagi midagi sellist väitnud. Siin on Donald Trumpi säuts 2012. aasta novembrist: «Idee kliima soojenemisest on loodud hiinlaste poolt ning nende jaoks, et muuta Ameerika tööstus konkurentsivõimetuks.»

Mitte, et selline ignorantsus tema puhul uus nähtus oleks, kuid mind paneb ikka ja jälle imestama, kuidas tema valijad on valmis talle taolised sulaselged valed andeks andma. Teisalt ei ole ka Hillary kunagi täieliku aususega hiilanud, kuid tema valijad on selles osas palju karmimad kriitikud.

Trumpi ja Clintoni debatt. Foto: Scanpix

FOTO: Rick T. Wilking/AP

USA välimissüsteem

Ükski kolmanda partei kandidaat debatile ei pääsenud, sest ei Gary Johnson ega Jill Stein ei suutnud ületada 15 protsendi künnist arvamusküsitlustes. Muidugi ei ole see mingi üllatus, kuid Johnsoni 8-protsendilist toetust tasub siiski märkida, sest varem pole kolmandad parteid künnise ületamisele nii lähedal olnud. Kuigi arvamusküsitlusi ei tasu liiga tõsiselt võtta, väärib mainimist, et juulikuise küsitluse tulemus näitas, et üks neljast ameeriklasest ei taha oma presidendiks ei Clintonit ega Trumpi. Paratamatus tundub olevat see, et Clintonile ja Trumpile alternatiivi ei ole ning tulevane president võib ennast tõenäoliselt ajalukku kirjutada kui kaasaja Ameerika ebapopulaarseim president.

USA valmissüsteem röövib hääled paljudelt valijatelt ning on kriitikute arvates ajast ja arust. Californias elab märkimisväärne latiinode kogukond, kes on läbi aastate truud demokraadid olnud. Trumpi võit selles osariigis on nullilähedane, mis tähendab, et sealsetel vabariiklastel ei ole nendel valimistel erilist kaalu. Näiteks 2012. aastal püüdis Mitt Romney Californiast peaaegu viis miljonit häält, kuid lõpptulemusena läks talle kirja ümmargune 0, sest kõik hääled kantakse osariigis võitnud kandidaadile.

Sama kehtib ka traditsiooniliselt vabariikliku Texase kohta, kus viimane demokraatide võit pärineb aastast 1976. Need kaks osariiki annavad aga suurima hulga valijamehi, vastavalt 55 ja 38 üleriigilisest 538st. Niisiis ei hakka kandidaadid nendes osariikides liialt aega raiskama, vaid keskenduvad niinimetatud swing state’idele, teise nimega ka «lillad osariigid», sest nende elanikkond moodustub enamvähem võrdselt punastest vabariiklastest ja sinistest demokraatidest. Näited niinimetatud swing state’idest on Iowa ja Nevada, mis kumbki annavad vaid kuus valijameest. Niisiis otsustatakse Ameerika tulevik tegelikult umbes kuues osariigis.

Donald Trump ja Hillary Clinton. Foto: Scanpix

FOTO: BRIAN SNYDER/REUTERS

Vabariiklased kardavad kaotuse korral riigi majanduslikku hukatust ning demokraadid kardavad totaalset sotsiaalset lõhestumist valgete ja mitte-valgete vahel. Seda kõike on nelja aastaga üsna keeruline korda saata. Kes iganes selle ametikoha endale napsab, saab olema mööduv nähtus. Nii palju on USAs ikkagi demokraatiat, et isegi nii kaootiline figuur nagu Donald Trump ei suuda riiki täiesti pea peale pöörata.

Demokraatlikud institutsioonid on võimelised takistama Trumpi tema utoopiliste projektide elluviimisel. Saab mis saab, aga isegi kõige hullemale stsenaariumile on lahendus – nelja aasta pärast saavad ameeriklased uue võimaluse vigade paranduseks ning loodetavasti antakse neile valik meelepärasemate kandidaatide vahel.