Andrus Karnau

FOTO: Pm

Haigekassa miinus on pigem hea kui halb uudis. Inimesed said ravitud. Haigekassa juhil Tanel Rossil peavad olema raudsed närvid. Reformierakonna peasekretär Reimo Nebokat kirjutas kolmapäeval sotsiaalmeedias, et riigile 33 miljonit miinust tekitanud Ross ei sobi tervishoiu rahastamise teemal eksperdiks. Peaminister Taavi Rõivas kiitis Nebokatile kaasa. Nõrgemate närvidega mees astuks seepeale tagasi.

Riigikogu liikme Aivar Sõerdi öeldu, et haigekassa on suretanud konkurentsi, sest tellib teenuseid vaid riikliku haiglavõrgu asutustest, annab aimu, millega reformierakondlased rahul pole. Terve hulk ettevõtjaid on juba investeerinud, aga haigekassalt lepingut pole saanud. Kuna valitsus sotsiaalministeeriumi kaudu pole tahtnud või söandanud haigekassat näiteks eriarstiabi või haiglate võrgustumise küsimuses juhtida, on haigekassa juhatus toiminud oma parema äranägemise järgi. Ravi koondub kahte suurde haiglasse, üks Tartus, teine Tallinnas. Sõerdil on õigus, et konkurentsi suretamine surub kokkuvõttes hindu ülespoole. Olgu konkurents kas või riiklike haiglate vahel, see annab ikkagi võrdlusvõimaluse.

Haigekassa täpset miinust näeme ilmselt siis, kui sõlmitakse meditsiinitöötajate tuleva aasta palgakokkulepe. Palgakasv on olnud kogu riigis väga kiire, Põhjamaade lähedus surub palku veelgi rohkem üles. Nii et kui ühiskond tervikuna ootab, et haigekassa raviks meid aina rohkem ja rohkem, siis tegelikkus on see, et palgatõusu tõttu tuleb haigekassal ravimahtu hoopis koomale tõmmata. Nii ongi küsimus, kas ja kui palju peaksime  haigekassasse lisaraha panustama.

Esimene põhimõtteline valik on, kas me oleme valmis haigekassasse panustama rohkem, kui sotsiaalmaksust laekub. Praegu läheb sinna sotsiaalmaksust 39 protsenti. Poole- ja siis veel kord pooleprotsendipunktiline sotsiaalmaksu kärbe tähendab, et maksame 36 protsenti. Vähemasti maksukärpe seaduse vastuvõtmisel kõlas lubadus, et see hüvitatakse haigekassale muude tulude arvel. Ühesõnaga, kas ühiskond on valmis haigekassasse mineva raha määra suurendama? Seda enam, et tööjõumakse oleks tõesti vaja kahandada ja seda kärbet lisaraha saamise nimel tagasi võtta pole mõistlik.

Tartu Ülikooli professor Raul-Allan Kiivet tuletas hiljuti meelde (PM 05.09), et pensione maksame rohkem, kui sotsiaalmaksust raha laekub. Nii et ka sotsiaalmaksu laekumise maht ei tohiks takistada lisaraha leidmast. 

Teine põhimõtteline valik on solidaarsus. Kõik panustavad, kõik saavad, võrdselt. Pensionimaksetes oleme solidaarsusest loobunud – mida aasta edasi, seda rohkem sõltub pension inimese tööaja sisetulekust. Haigekassa solidaarsuspõhimõtte võiks ju lisaraha saamise nimel lahustada samuti ravikontode, suurema omaosaluse või muude võimaluste abil, mis lubaks jõukamal inimesel rohkem panustada. Aga kas me tahame sellist haigekassat? Ma ei usu.

Mida rikkamaks saame, seda rohkem hoolime oma tervisest. Haigekassa miinuse põhjustest kõige rohkem on saanud tähelepanu C-hepatiit, mille ravimi karp maksab umbes 7200 eurot. See on umbes Eesti mediaan-aastapalk puhtalt kättesaaduna. Inimeste ravimine või ravimata jätmine on valikute küsimus. Praegune tüli haigekassa puudujäägi pärast taandubki ju suures plaanis küsimusele, kas haigekassa tegi õigesti, kui raviks kulutusi tegi, või oleks pidanud õigel ajal pidurit tõmbama. Sotsiaalminister Jevgeni Ossinovskil on õigus, kui ta ütleb, et inimesi ravimata jätta ei saa. Aga tõsiasi on ka see, et igal asjal on hind ja ühiskonna maksevõimel on piirid.