Presidendivalimised jõuavad iga päevaga lähemale. Poliitiline supp vahutab keedes üha ägedamalt ning paja ümber askeldavad kokad panevad muudkui vunki juurde. Kindel näib olevat see, et keegi saab süües kõrvetada, aga kas me lõpuks ka viisakal moel kõhu täis saame või napsab priskeima noosi mõni ahjualune, pole paraku selge. Ja see pole olusid arvestades kuigi hea märk.
Riigikogus ilmselt presidenti ära ei valita, kuid ka valimiskogu pole demokraatia seisukohalt halvem. Küll aga on demokraatia seisukohalt halvem see, et ühiskondliku vastutustunde ja riigimehelikkuse asemel, mida vabariigi presidendi valimise seaduse mõte ette näeb, oleme seni olnud pigem poliitilise mängu tunnistajaks.
Täna avaneb kogu saagas uus peatükk, kui Reformierakonna juhatus peab avalikult välja ütlema oma eelistuse. Seniste sõnumite valguses peaks riigikogu valimisvoorudeks saama rohelise tule Siim Kallas. Kuid Marina Kaljurand (ja samuti Urmas Paet) ei kao pildilt kuhugi. Oravad peaksid aga mõistma, et kui nad ise ei suuda oma kandidaadi suhtes selgusele jõuda, siis on küsitav, kas nad üldse väärivad «presidendi tegija» tiitlit. Liiga palju on Eesti jaoks kaalul, et nui neljaks positsioonivõite püüda.
Kui keegi kuulutab, et Eesti presidendist ei olene midagi, siis ajab ta tahtlikult puru silma või ei saa millestki aru. Põhiseadus on meie riigipeale ette näinud üliolulise võimude tasakaalustaja rolli, andnud talle rituaalide kaudu võimaluse ja kohustuse olla esimene arvamusliider. See kõik on vahetult seotud turvatundega, julgeolekuga kitsamas ja laiemas tähenduses. Raul Rebane sõnastas hiljuti tabavalt (PM 20.07): «Eesti põhiseaduse järgi on president «vabariigi valvur» ja meil on õigus teada, kuidas ta seda valvab, kelle või mille eest, ja kes selles valvamises on tema sõbrad.»
On enam kui kindel, et presidendi kui valvuri rolli ja vastutust pole praeguses rahutus maailmas võimalik ülehinnata. Meie idanaaber Venemaa on agressiivne, «märkimisväärne osa Euroopast on viimaste aastatega muutunud ebastabiilsemaks ja ebakindlamaks» (ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini, PM 21.07), Ameerika Ühendriigid seisavad presidenti valides keeruka dilemma ees.
Võimalik, et näeme riigikogu voorudes koguni nelja kandidaati (Siim Kallas, Eiki Nestor, Allar Jõks, Mailis Reps), mis ühest küljest näitab ju demokraatia tugevust ning sedagi, et jagub neid, kes vastutada tahaksid. Samas on võimalik välja jõuda patiseisu, kus ka valimiskogus riigipea valimata jääb. Siis oleme tunnistajaks juba poliitilise süsteemi nõrkusele ning kokkadel tuleb endale kulbiga hoopis tuhka pähe raputada. Neid jõude, kes nõrkust käsi hõõrudes ära kasutama tõttavad, jagub paraku nii meil kui ka raja taga.