Kaader roofingu õnnetuse videost.

FOTO: Kuvatõmmis

Isegi kui Hendrik Sal-Salleri poolt esitatud laul «Käime katuseid mööda» kõlab romantiliselt, on katustel kolamine äärmiselt ohtlik. Seda tõestavad ka käesoleval kuul meieni jõudnud erinevad uudised noortest, kes on ekstreemsetes olukordades õnnetustesse sattunud, kirjutavad MTÜ RuaCrew juhatuse liikmed, tugiisikud, koolitajad Anna Frank-Viron ja Annegrete Johanson.

Anna Frank-Viron. Foto:

FOTO: Erakogu

Adrenaliini otsimine sportlike tegevuste kaudu on normaalne ja igal ajastul on oma viisid ekstreemspordi harrastamiseks – mõni aeg tagasi oli see mägironimine, langevarjuhüpped või motosport. Kõik need tegevused on ka praegu olemas, kuid lisandunud on alad, mida spordiks nimetada ei saa ja roofing on üks nendest. Samuti ei saa spordiks nimetada ohtlikes kohtades jalgrattaga sõitmist turvavarustuseta nagu seda tehakse Tartu kaarsillal.

Hiljuti esitasid Delfis levinud videol katustel turninud noormehed ja neiu MTÜ-le RuaCrew oma nägemuse sellest, mida nad roofingust arvavad ja miks nad sellega tegelevad ja kuigi Eesti meediasse on jõudnud väljend «roofing» alles hiljaaegu, siis selgub, et nimetatud noormehed on sellega tegelenud enda sõnul 5-6 aastat. Kahjuks on sellest hakatud rääkima alles nüüd, kus roofingut harrastades kukkus kümne meetri kõrguselt alla 19-aastane noormees, kes sai raskelt vigastada.

Mis viib noored ekstreemsusteni?

Annegrete Johanson. Foto:

FOTO: Erakogu

YouTube on täis videosid, kus noored oma elu (kõrg)hoonete katustel ronides ohtu seavad ning keeruline on mõista, miks noored tegelevad selliste ekstreemsustega, millel võivad olla niivõrd kurvad tagajärjed?

Üheks põhjuseks on kindlasti noorus/teismeiga ise, mis on aeg, kus viibitakse rohkem väljaspool kodu ja vanemad ei ole enam tähtsaimal kohal, selle positsiooni võtavad endale nüüd eakaaslased. Noortele on oluline kuuluvustunne ning eksperimenteerimine ja seda kõike kogevad nad erinevatesse grupeeringutesse kuuludes. Pahatihti seal aga seesugune ennast hävitav käitumine alguse saabki, et end teistele tõestada. Sellises tervisele ja elule ohtlikus käitumises ei pruugi  nad ise midagi väära tunnetada.

Sageli on roofingut harrastavad noored oma eludes näinud ja kogenud palju sellist, mida tavainimene ei oska ettegi kujutada. Nende adrenaliinitunnetus on palju erinevam sellest, kuidas meie seda tajume. Katustel turnimine aitab neil justkui tunda end rohkem olemasolevana… rohkem elus.

Kust läheb piir katsetamise ja hävitamise vahel?

Paljuski sõltub see n-ö vundamendist, mis kodust kaasa on tulnud, millised piirid olid lapsele kehtestatud, kui ta oli pisike ja katsetamine piirdus jonnimisega, liigse arvutikasutamisega või kiivrita rattaga sõitmisega.

Katsetamine on lubatud, kui peetakse kinni ühiskonnas aktsepteeritavast käitumisest ja selle tulemusena tekivad piirid, millest üle ei astuta. Katsetamine on lubatud, kui see on turvaline. Aga kui noor on hakanud käituma viisil, mis ei ole ühiskonnas vastuvõetav ning lapsevanemad seda ei märka, on oluline, et märkajateks oleksid teised noort ümbritsevad inimesed. Olgu nendeks õpetajad koolis, sõprade vanemad, naabrid või teised ühiskonnaliikmed - meil kõigil on sotsiaalne vastutus laste ja meid ümbritseva ees. Paraku sageli aga esimeste märkide ilmnemist tähele ei panda ja tihtipeale ignoreeritakse keerulist vaheleastumist nõudvat olukorda või loodetakse, et küll keegi teine märkab ja sekkub.

Mida noored vajavad?

Iga laps, olenemata oma vanusest, vajab tähelepanu. Kui aga lapsevanem ei ole võimeline märkama ja sekkuma, kuna tal on endal probleeme, või lapsevanem, kes on enda tegevuste ja eluga niivõrd hõivatud, et järeltulija on tema elus teisejärguline, hakkab laps tähelepanu otsima teisiti. Ei öelda ju ilmaasjata, et ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu - riidlemine ja karistamine ohtliku olukorra tekitamise eest võib tekitada lapses tunde, et lõpuks ometi on mind ja minu tegemisi märgatud, ma olen siiski armastatud. Samuti siis, kui laps murrab oma riskantse tegevuse tagajärjel mõne luu - siis saab ta hoolitsust ja tuge, millest tavaliselt võib puudu olla. Ja muidugi sõjasangari tähelepanu eakaaslaste ees - tegin ära ja jäin ellu!

Ohtliku käitumise läbi katsetavad noored ka meie piire, kuidas meie (st perekond, ühiskond), reageerime ning meie peame oskama seda hetke tabada, vastutustundlikult käituma ning võimalusel suunama ning toetama. Kindlasti ei abista noort rahatrahv või muu karistus, mis annab just selle negatiivse ajutise tähelepanuhetke ja tekitab pigem trotsi.

Ole järjepidev ja ära anna lapsele hinnangut

Muidugi võib ja peabki tegevuse, mis on lapsele endale ohtlik või tekitab teistele ohtu, hukka mõistma. Kuid kindlasti ei tohi noorele inimesele endale silti külge panna - sa oled rumal või loll, et sa nii teed. Lapsele tuleb selgitada, et isegi kui on suur soov kambavaimuga liituda ja enda piire katsetada, saab otsustaja olla ainult tema ise. Noor teeb valiku, kas ta ronib või hüppab või ujub. Või loobub, sest ta ei soovi enda elu ohtu seada. Lapsevanema või lähedase kohustus on lisaks turvalisele eluviisile lapsele õpetada ka «ei» ütlemist.

Võtmesõnadeks, mida noored vajavad, on järjepidevus ja hinnangutevaba toetus, millest antud noortel puudu on ning oma käitumisega saavad nad kahjuks just vastupidise reageeringu osaliseks. Kui noored lähedastelt tuge ja hinnanguid mitteandvat suhtumist ei saa, tulevad appi erinevad tugiteenused, näiteks tugiisiku näol, kes saab noorele tutvustada erinevaid alternatiivseid ja turvalisi vaba aja veetmise võimalusi.

Kui ennetustegevusega õigel ajal tegeletakse ning noortele tingimusteta toetust pakutakse, on suurem tõenäosus, et enesehävituslik käitumine ei jõua selleni, millest räägitakse artikli alguses. Mida hiljem aga noor taolise inimeseni jõuab, seda keerulisem on talle toetust ja atraktiivset tegevust pakkuda, kuna harjumuspäraseks on saanud juba teine käitumisviis, millega elus hakkama saada. Aga see ei tähenda, et enam midagi teha ei saa. Järjepidevust on vaja!

Vaatamata sellele, et seaduse mõistes on 18-aastaseks saanud noor täiskasvanu, siis tegelikkuses ei ole noorel, kellel puuduvad eeskujuks olnud vanemad, oskused täiskasvanulikult olukorda hinnata ja vastavalt käituda. Need noored vajavad välist toetust, suunamist ja sotsiaalsete oskuste arendamist/õpetamist ka edaspidi.

Mida mina kodanikuna/lapsevanemana teha saaksin?

  • Kui Sinu laps või lähedane januneb adrenaliinirohkete olukordade või tegevuste järele, paku talle võimalust seda ohutul ja turvalisel viisil maandada.
  • Usaldusliku suhte puudumisel püüa leida lapsele toetav täiskasvanu, kes saaks talle toeks olla ja aidata teha turvalisi valikuid.
  • Kui sa tead noori, kes sinu koduümbruses roofingut või mõnda muud riskantset tegevust harrastavad, võta ühendust kohaliku lastekaitsetöötajaga või politseiga.
  • Igal kodanikul on kohustus teavitada hädaohus olevast lapsest.
  • Majade/hoonete omanikud ja haldajad - kontrollida regulaarselt majade/hoonete katustele ligipääsemise võimalusi ja takistusi ning seda just kasutuses mitteolevate majade puhul.

Kui ma soovin aidata?

  • Võimalus tulla vabatahtlikuks tugiisikuks (täpsem info: info@ruacrew.ee).
  • Toetada noortega tegelevaid ühinguid erinevaid alternatiivseid tegevusi pakkuvate asutuste vabapääsmetega.
  • Toetada noortega tegelevate vabaühenduste tegevust rahaliselt.
  • Võimalus tulla vabatahtlikuks, erinevate muude tegevuste raames (variante võib ka ise välja pakkuda).