Kui ülemineva aasta sügisel võitis Tallinna Sadam Hiiumaa ja Saaremaa parvlaevaliinide hanke, esitasime Postimehe juhtkirjas lihtsa soovi: «Ja lõpuks tahaks, et iga natukese aja tagant ei peaks kogu Eesti rahvas kaasa elama vaidlustele Saaremaa ja Hiiumaa praamiühenduse üle. Seda ei ole nii palju tahetud, ega ju?» (PM 15.10.2014)
Kahjuks pole sellele soovile antud täituda. Parvlaevasaaga on peaaegu sama nüansirikas kui Lähis-Ida keerukaimad sõlmpunktid: kukkunud ministrid, tülli läinud erakonnad, lõppematud läbirääkimised ja arutelud, protestid ja vaidlused. Tallinna Sadama hankevõiduga algas uus peatükk. Kõiki skeptikuid rahustati, et parvlaevade kiire ehitamine Poolas ja Türgis on võimalik. Eelmise aasta augusti lõpus tabas avalikkust aga uus pauk: vahistati kaks Tallinna Sadama juhatuse liiget. Juba siis lahati pikalt ja põhjalikult nii nõukogu kui ka ministrite rolli selles, et juhatuse liikmed said pikalt korruptiivset tegevust edendada.
Nüüd on käes järjekordne häda. Poola laevatehasega sõlmitud kehv leping tähendab, et tellitud laev ei jõua õigeks ajaks kohale. Praegu räägitakse, et laev hilineb mõne nädala. Ilmselt ei saa aga mitte keegi raudkindlalt lubada, et hilinemist ei mõõdeta lõpuks kuudes. Kõik see tähendab riigi äriühingule ohtralt ülemäärast asjaajamist, reisijatele küllap ebamugavusi ning viimaks pole ka välistatud, et kui asenduslaeva ikkagi ei leita, siis tuleb saarlastel panna vaim valmis väga pikkadeks laevajärjekordadeks.
Saartega ühenduse pidamise kohta on praeguses koalitsioonileppes selline lubadus: «Tagame ajakohase lennu- ja laevaühenduse Eesti saarte ja mandri vahel.» Lennuliiklus katkes poolteist kuud tagasi ja parvlaevaühendust ähvardavad suured segadused. Aastate jooksul idanema pandud hädaseemned kannavad nüüd oma mõru maitsega vilja.
Kohtus selgub, mis roll on kogu loos kahel Tallinna Sadama korruptsioonikahtlusega endisel juhatuse liikmel. Lõpuni selgeks rääkimata on aga sadama nõukogu (poliitikutest) liikmete vastutus. Muidugi määrab seadus ettevõtte nõukogu kohustuste ning vastutuse piirid. Ei ole tõesti põhjust eeldada, et nõukogu teeks iga lepingu kohta peale juhatuses tehtu juriidilisi ja muid analüüse.
Teiselt poolt on piinlik lugeda kirjeldusi ja hinnanguid, kuidas nõukogu liikmed ei teadnud midagi ja üldse piiluvat enamik nõukogude liikmeid silmanurgast, kuidas teised hääletavad. Need inimesed on nõukogu töö eest võtnud vastu raha – pole vahet, kas väikest või suurt – ja andnud lubaduse toimuval heaperemehelikult silma peal hoida ning otsuseid langetada. Ei saa olla nii, et väga suurte ebaõnnestumiste järel pühitakse pintsakureväärilt tolmu ja jätkatakse (poliitikas) kui õige mees kunagi.