Verni Leivak FOTO: Postimees.ee

Ei möödu ühtki Eurovisiooni lauluvõistlust, ilma et siit-sealt hakkaks kostma hääli, kui poliitiliselt kallutatud see on. Eriti nende suust, kes ei võitnud.

Kuigi isa poolt krimmitatarlane ja ema poolt armeenlane, peab Ukrainale tänavuse Eurovisiooni-võidu toonud Jamala, kodanikunimega Susana Džamaladinova, end isa järgi samuti krimmitatarlaseks. Võidulaul «1944» on küll inspireeritud lauljanna vaaremast, kes kaotas 1944. aastal Krimmist Kõrgõzstani küüditatuna ühe oma tütre – sealses Oši linnas on ka Jamala sündinud , kuid selle alltekst on lihtsasti üle kantav tänapäeva, eriti kui silmas pidada Venemaa ja Ukraina sõjalist konflikti. Ja sedagi, et Krimm on Venemaa poolt juba kaks aastat okupeeritud.

«Võõrad tulevad su majja ja tapavad kõik, aga ütlevad, et me pole süüdi,» laulab Jamala juba esimeses salmis.

Kui kaks aastat tagasi põhjustas Kopenhaagenis Venemaa esindajate lavale ilmumine hetkega üleüldise negatiivse reaktsiooni, mis väljendus rahvusvaheliselt tuntud «Buu!» hüüus ja rusikast väljasirutatud pöidla allapoole suunamises, siis tänavu Stockholmis midagi sellist märgata polnud. Pressikeskuses hoidsid venelased ja ukrainlased, nagu viimastel aastatel ikka, omaette, kuid ukrainlased ei tundunud enam kuidagi nurkasurutud ja äranutetud nägudega.

Kui krimmitatarlasest ajakirjanik küsis pressikonverentsil Jamalalt, kas lauljanna soovib, et 2017. aasta Eurovisioon toimuks vabas Krimmis, vastas ta, et Eurovisiooni peetakse Ukrainas.

Ei mäleta sedagi, et Eurovisiooni peaprodutsent isiklikult ja nii pikalt võitjamaa delegatsiooni esindajaga pressikonverentsil suhtleb, rõhutades, et tuleva aasta võistlust tuleb nüüd ja kohe korraldama hakata ning olla veendunud, et kõigil oleks Kiievis turvaline. «Jaltas!» kostis seepeale ühe ukrainlase hüüd.

Meenutagem, et Saksamaagi vahetas tänavu oma esialgse esindaja, ultraparempoolsete vaadetega Xavier Naidoo tema ütlemiste tõttu välja. Naidoo väitis, et Suur-Saksamaa eksisteerib Teise maailmasõja järgsetest piiridest hoolimata endiselt, pani ühes oma laulus võrdusmärgi omasooiharuse ja pedofiilia vahele jne. Saksamaad esindas teismeline tütarlaps Jamie-Lee.

Ning kuigi esimese poolfinaali järgsel finaali pääsenute pressikonverentsil sai Armeenia laulja Iveta Mukutšjan Mägi-Karabahhi lipuga lehvitamise eest noomida, võisid tuhanded inimesed mõni tund enne lauluvõistluse algust näha Globen Arena kohal kaua tiirutanud lennukit, mille sabas lehvis tohutu transparent kirjaga «Karabakh, Iveta».

Kujutame nüüd ette, et Eesti on endiselt okupeeritud, aga Eurovisiooni lauluvõistlusele on mõnda teist maad esindama sattunud eestimeelne esindaja, kelle lähisugulastest näiteks keegi on eestlane ning ta võtab – keelust hoolimata – oma avalikele esinemistele kaasa sinimustvalge lipu. Muidugi oleksime sellest meelitatud. Muidugi oleksime meelitatud, kui keegi juhiks tähelepanu, et meie maa pole vaba, kannatab kohutava ebaõigluse tõttu ja keegi ei tee sellest välja.

Ärgem unustagem, et 12 punkti andis Ukrainale Gruusia žürii, kelle riigist on tükike läinud.

Tähelepanuväärselt teenis Venemaa 12 punkti Eesti telefonihääletajatelt.

Maailm on muutunud. Eurovisiooni võidulood pole mitu aastat enam lihtsad armastuslaulud.