/nginx/o/2016/05/13/5380043t1h1325.jpg)
Püss ja pauk
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
14. mai 2016, 00:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ole sa «Eesti laulu» või omaaegse Eurovisiooni Eesti eelvooru «Eurolaulu» võitja – kui Eurovisioonil põrud, oled ise kõiges süüdi. Nii oli enne ja on ka nüüd.
Alati lükatakse pärast põrumist pressikeskuses kaamerate ja mikrofonide ette vaene verinoor artist, kes produtsentide-režissööride käpiknukuna tegi tegelikult vaid seda, mis kästi. Räägi nüüd, miks põrusid! Siis selgub, et «süüdi» on hoopis rahvas, kes teda ennast esindama valis.
Meenutage finalistide Leedu ja Läti etteasteid. Oli seal mingit odavat kaarditrikki? Polnud. Aga finaali ülejäänud Baltimaad said, ehkki vaevalt et neil meist rohkem raha on. Loevad ideed, mõtted ja nende teostus, muidugi ka hitipotentsiaaliga nüüdisaegne laul. Ning noore artisti loomulik lavaline käitumine, iseendaks jäämine. Kas tõesti usute, et Jüri Pootsmann võtab ka elus Laine Mäe koreograafiast õppust, teeb veidraid poose ja imelikke nägusid, uskudes, et elu ongi vaid mäng? Kindlasti mitte.
Ei ole nii, Mart Normet, et olin pauk, kui püss käis.