Ajakirjanik Ene Pajula

FOTO: Tairo Lutter

Küllap mammi-ealised mäletavad Pete Seegeri laulu «Kuhu küll kõik lilled jäid», sest see oli väheseid Ameerika lugusid, mis oli nii progressiivne, et seda võis ka nõukogude inimesel kuulata lubada. Selles oli salm, mis küsis: kuhu küll kõik mehed jäid, mis on neist küll saanud? Ja vastus: sõtta läksid püstipäi. Tänased 60+ mehed ei ole sõjas käinud ja kaugeltki kõik neist ei ole surnud, aga nad on ikkagi kuskile kadunud.

Tellijale

Mammi ei saa üldse aru, mis värk see meestega on. Tema on kasvanud teadmisega, et mees on see tugevam pool. Aga miks siis on vangide, alkohoolikute, kodutute hulgas palju rohkem mehi kui naisi? Ja miks kipuvad mehed elule palju kergemini alla andma?

Mammi mäletab veel 1990ndate algust, kui kõik meie ümber ära lagunes. Üks tema tuttav meesterahvas poos ennast lihtsalt kuuri üles, jättes oma naise kolme väikese järeltulijaga, kes olid sündinud «maa tuleb täita lastega» laineharjal, üksi edasi võitlema. Kui sellele mõelda, siis ei imesta mammi üldse, et naised on laste sünnitamisega ettevaatlikud.