JUHTKIRI ⟩ Uputav keelekümblus

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts.

• Postimees toetab eesti keelele üleminekut koolides.
• Koolides pole piisavalt tugiisikuid.
• Õpetajad on jäetud hiiglasliku koormusega.

Küllap on lugejad kuulnud väljendit «uju või upu». Ilmneb, et eksisteerib veel kolmaski variant. Kui vette heidetakse liialt palju ujumise õppureid, siis pressivad nad veekogust vee välja ning ei omanda ikkagi vees püsimise saladusi. Midagi sarnast on praegu juhtumas mõnedes meie koolides eestikeelsele õppele üleminekuga.

Postimees on seda üleminekut aastaid toetanud ja teeb seda jätkuvalt. Ja vaevaline protsess on kestnud aastaid ning aastaid oleks olnud võimalust kõike planeerida ja korraldada. Kuid seda pole tehtud, küllap loodeti, et tähtaegu pikendatakse jälle.

Ent seda ei juhtunud. Poliitiline otsus on tehtud – ent mis toimub nüüd? Vene perekonnad panevad lapsi eestikeelsetesse koolidesse, mille tulemusena on mitmetes venelaste ülekaaluga piirkondades (näiteks Lasnamäel) jäämas eesti lapsed klassides vähemusse ning neis kipub ikkagi domineerima vene keel. Postimees kirjutab näitest, kus eestikeelses Tallinna Kuristiku gümnaasiumis astus läinud aasta esimesel septembril uude klassi vaid kaks eestikeelset last.

Paraku tuleb visata kivi haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kapsaaeda, sest tegemist on üksnes ühega kroonilise hariduspoliitika «uju või upu» mõrudest viljadest.

Kõik algas nn kaasava hariduse sisseviimisega. Võib-olla mäletate? HTM oli seisukohal, et kõige paremini õpivad erivajadusega lapsed tavakoolis. Teoreetiliselt võib see nii ollagi, kuid selleks ei saa neid olla ühes klassis liialt palju. Teiseks, sellisel juhul on vaja õpetajatele abiks tugiisikuid, kes tegeleks nende erivajadusega lastega eraldi. Vastasel korral ei jää õpetajal piisavalt aega ülejäänud lastele või siis ei saa ta keskenduda erivajadusega lapsele. Kahjuks pole olnud kuulda, et tugiisikuid oleks koolidesse saadetud piisavalt.

Järgmine karikas, mille õpetajad pidid tühjendama, oli Süüria pagulaste kaasav koolidesse saatmine. Sellele järgnes Ukraina pagulaste kaasav koolidesse saatmine. Ning nüüd tundub, et neljanda kaasamise lainena tulevad koolidesse venekeelsed lapsed, kellest paljud on umbkeelsed ning kelle puhul vanematel on lootus, et kool paneb nad eesti keelt kõnelema.

Vene perekonnad panevad lapsi eestikeelsetesse koolidesse, mille tulemusena on mitmetes venelaste ülekaaluga piirkondades (näiteks Lasnamäel) jäämas eesti lapsed klassides vähemusse.

Pole imestada, et õpetajaamet pole enam ühiskonnas väga populaarne, kuna õpetaja on see koormaeesel, kelle selga laotakse kõigi teiste tegemata töö lootuses, et küllap ta nurisemata välja veab. Senini on moel või teisel vedanudki, kuid kindlasti on see toimunud õppetöö kvaliteedi arvelt.

Tegemist on lahendamist vajava probleemiga: vastasel korral jätkub nii mõnegi eestikeelse kooli venestamine, mis ei saa ju olla eestikeelsele õppele ülemineku eesmärk. Probleem ei ole olnud ennustamatu, probleem ei ole lahendamatu. Kooli on vaja juurde abilisi. Postimees pakub ühe lahendusena välja ajutise paariaastase eri eluvaldkondade inimeste värbamise, et nad annaksid koolides iga nädal tunni või paar.