Eurovisiooni ootel lauluvõistluse plakatitega ehitud Stockholmis on terve nädal ilus ilm olnud. Päike kütab keskpäeval tuulevaikses kohas õhu nii soojaks, et higi hakkab voolama.
Verni Leivak: hirmu silmad (1)
9. mai 2016, 15:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu Põhjamaades kombeks, kasutavad linlased suurepärast ilma muruplatsidel pikniku pidamiseks või niisama lebamiseks. Puudel on õied puhkenud ning linna magistraalide sõiduradade vahelistel aladel õitseb nii palju lilli, et sealt kanduvad aromaatsed tuulepuhangud mõjuvad uimastavalt. Saatuse tahtel elab Postimees – nagu Eesti Eurovisiooni delegatsioongi – ühes kesklinna Centralstationi lähedal asuvas hotellis, ja kui enne ärasõitu sai seda mainitud, hoiatasid nii tuttavad kui ka kolleegid, et see on ohtlik kant. Migrante ja pagulasi täis. Ning meenutasid, et nii mõnigi moslemi terroriorganisatsioon on kuulutanud, et tahab Eurovisiooni ajal Stockholmis kaost ja hävingut külvata. Ega see toonust tõstvalt mõjunud, kuid esiteks – ega siis hirmu tõttu elu elamata jää, teiseks pole vaja muretseda asjade pärast, mida juhtunud pole, ja kolmandaks – Rootsi riik on nagunii nii tark ja tugev, et ohtu ennetada. Ja siis – hilisõhtune Centralstationi metroojaam. Kas sooviga kuhugi sõita või niisama aega surnuks lüüa, kohtab pilk mitut ilmselgelt mitteetnilist põhjamaalast, kes lällavad üle jaama ning pudel käib käest kätte. Ilmselgelt ei joo nad limonaadi. Mõnikümmend meetrit eemal seisab samasugune noormeeste kamp, aga pudelist joodava mõju tavaliselt küll nii vilavat ja hägust silmavaadet ei tekita. Samas, kedagi see justkui ei üllata ning näha pole ka ühtki politseinikku. Kui Eurovisiooni lauluvõistluse toimumispaiga Globen Arena juures on turvamine nagu Eurovisioonil ikka, sarnanedes lennujaamades toimuvaga, siis – justkui nimme – on artistide, ajakirjanike ja fännide kohtumis- ja pidutsemispaik Euroclub püstitatud kuningalossi vahetusse lähedusse. Loss asub üle tee. Euroclub kujutab endast mere äärde Skeppsbronile püstitatud hiigelsuurt kahekorruselist telki, kuhu mahub üle 4000 inimese. Vaat siin on küll turvameetmeid tugevamalt tunda kui varasematel aastatel – muuhulgas astuvad aeg-ajalt sisse kogukate politseinike paarid ning vaatavad külastajatele tõsiste nägudega otsa. Merel on vahel näha ka mõnekümne meetri kaugusel peatunud politseikaatrit. Ent koduteel läbi öise linna kohtame vaid üksikut patsiga naispolitseinikku, kes jalakäijatele mõeldud Drottninggatani alguses truult vahti peab. Linn elab lõbusat ööelu ning hotelliuksel vahel on sõbralik turvatöötaja, vahel mitte. Vahel saab peauksest sisse, kasutades oma toakaarti. Kuidagi muretu näib see kõik ärahirmutatud ja ajaloos kannatanud idaeurooplasele, kes harjunud kõikjalt kuulma hädakisa pagulaste pealetungi ja idast ähvardava ohu kohta ning elama madallende sooritavate sõjalennukite ja -õppuste õhkkonnas. Ja vaat siin ongi mõttekoht, nagu armastab öelda üks kolleeg.