Artur Talvik: need, keda ei nimetata

Artur Talvik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artur Talvik.
Artur Talvik. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Filmimees Artur Talvik andis uusaastalubaduse, et käimasoleva kultuuriaasta puhul ta kahe suure erakonna liidri nime ei maini. Ja kutsub üles ka kõiki teisi seda eeskuju järgima. Nad lihtsalt pole mainimist väärt.

Uue aasta esimesel päeval on kombeks anda lubadusi järgnevaks aastaks või alustada mingi muutusega. Tavaliselt on tegu suitsetamise mahajätmise, kaalulangetamise või mõne muu harjumuseks saanud tegevuse lõpetamisega.

Nii otsustasin ka mina aasta esimestel päevadel, et hakkan dieeti pidama. Ma olen seda varem ka teinud, aga sel aastal tuli mulle lisaks veel üks ebatavaline muutusesoov peale. Nimelt otsustasin ma, et algaval aastal ei kasuta ma sõnu «Ansip» ja «Savisaar».

Lihtsalt ei kasuta ja kõik. Kuna nad ei vääri seda. Kutsun üles ka teisi seda tegema. Või, hea küll, kui on ikkagi vaja nendest rääkida, siis võiks vanade eestlaste kombel nimetada neid teise nimega. Teate ju küll – karu nimetati näiteks mesikäpaks, hunti kriimsilmaks jne. Kardeti, et neid õige nimega nimetades kutsutakse kuri karja.

Jõuda otsusele eespool mainitud kaks nime sõnavarast kustutada ei olnud keeruline. Olen pikalt jälginud kultuuripealinna saagat ja aastavahetusel ma lihtsalt vaatasin telesaateid lootuses näha, et kaks suurt sündmust – kultuuripealinn ja üleminek eurole – saavad ühise stardipaugu.

Lootsin, et Eestile nii tähtsal hetkel unustab meie poliiteliit väiklased kismad ja saadab maailmale sõnumi, et see koht nende inimestega siin maanurgas on üks lahe paik nii kultuuri kui ka raha tegemiseks.

Aga nii ei läinud. Minu idealistlikud lootused ei täitunud. Pigem vajusime sügavamale provintsimülkasse. Ma ei suutnud uskuda, et selline pidigi olema see ülivõimas ja enneolematu pidu.

Ilmselt ei mõeldud Tanel Padari ja Kukerpillidega uut aastat vastu võttes kultuuripealinnale ega selle tulekuga sõnumi saatmisele Euroopasse, vaid ikka kohalikule ja lõbusale nooremale ja veidi vanemale seltskonnale. Õige jah, valimised ju tulemas, ei tohi sedagi unustada. Ja enamik erakondi vaevleb võlgades. Seega tuleb kampaaniat tänavu teha muude nippidega. Vähemalt osaliselt.

Aga mis oli siis see kõva pauk või nagu saatejuhid korduvalt teatasid – enneolematu show? Kas tõesti see, et kraanaga tõsteti üks lendav taldrik Estonia kohale? Mida see tähendas? Või oli selleks peaministri kangestunud seismine Estonia seina ääres, 20 eurot näpus?

Kultuuripealinna pööbel rokkis lumes ja euroraha härrad keerutasid jalga Estonia ballil. Kesköö saabudes tulid viimased korraks majast välja end rahvale näitama. Ei, tegelikult ei tahetudki sellest soojast ruumist väga kaugele minna. Hoopis rahamasin pandi ooperiteatri seina külge.

Kõik selleks, et värskete eurodega poseerivad tegelased ei peaks kultuuripealinna pööbliga kohtuma ja pikalt külmetama. Huvitav, kas peaminister ise tegi linnapeale taotluse kinnitada rahamasin Estonia seina külge. Kuidas nad kahekesi küll muinsuskaitseametist mööda suutsid hiilida?

Nii toimuski rivistus. Tähestiku järjekorras: Ansip, Kallas, Ligi. Viimase puhul tekkis mul õigustatud küsimus, kas rahandusminister saadetakse nüüd pensionile või on meil pärast rahandusasjade üleandmist Euroopale lihtsalt üks ministeerium vähem. Tõepoolest, milleks on meil enam vaja rahandusministeeriumi, kui meie rahaasjadega tegeleb nüüd Euroopa Keskpank. Organisatsioon, mille eestikeelne lühend on hirmuäratav – EKP!

Tegelikult ei ole ma paaniline ­eurovihkaja, aga selle tulek meie provintsi kultuuripealinna oli õnnetu. Show läks edasi. Loomulikult võttis esimese euro masinast üks neist kahest, kelle nime ma sel aastal ei kavatse suhu võtta. Pärast väikest pusimist sai ta selle kätte ja jäi jäigastunult, 20-eurone kupüür käes, seisma.

Suu kinni, nagu oleks tulnud sellesama lendava taldriku pealt, mis hetk tagasi oli Estonia katuse kohal tiirutanud. Loomulikult mõistate, et tegemist oli selle kraana otsas rippunud ümmarguse asjaga, mida rahvale näidati. Aga milline on ufo seos kultuuripealinna või Eestiga? Või sümboliseeris see ­euro tulekut?

Ja nii see meie peaminister siis seisis nagu sammas. Kangestunud valitsusjuhi pilt edastati maailmale. Ja keegi ei saanud aru, mida see mees seal tegi. Oli ta õnnelik või õnnetu või lihtsalt kohmetu.

Miks nüüd need ennast geeniusteks pidavad parteinõunikud ja juhtmed, või kuidas neid tagatoa tegelasi ka ei nimetata, ei suutnud esimesele eurovahetajale paari vaimukat lauset suhu panna? Sellist, mida oleks tähele pannud kogu maailm.

Näiteks: «Ma ei kavatsegi selle pätiga rääkida, kes selle kultuuripealinna aasta meil tuksi keerab!» Või, nagu meile algkooli inglise keele tundides õpetati, et hilinejad peavad viisakalt vabandust paluma: Please excuse us, sorry we are late! Sest maailmameedia on meie visadust ­euroalasse pürgimisel küll tunnustanud, kuid arvanud ka, et me tuleme liiga hilja, see eksperiment on lõppemas.

Ma tean, et ka kultuuripealinna avashow’d taheti hoopis teistmoodi korraldada ja selleks oleks ka mujalt raha saadud, aga millegipärast otsustas linnapeast pealavastaja selle talviseks jaanipeoks ümber teha. Ilutulestik oli tõesti uhke!

Surmani on ära tüüdanud nende kahe tüübi ja nende parteide omavaheline väiklane kemplemine. Kahjuks on selles kemplemises kannatajaks seesama õnnetu kultuuripealinn, aga tegelikult ka terve Eesti. Müts maha nende Tallinn 2011 aktivistide ees, kes sellistes tingimustes püüavad selle vähesegi väärikalt ellu viia, mis nappide vahendite tõttu sõelale on jäänud.

Kui aastavahetuse telesaadete tõsisemast osast rääkida, siis peab kindlasti esile tõstma NO-teatri uusaastatervitust. Tahaks, et nende sõnum leviks Eestis kulutulena. Kui te ei ole seda tervitust veel vaadanud, siis leiate selle Youtube’ist märksõna «NO99 teatri vana-aastalõpu tervitus ETVs» alt.

Kahjuks ei kipu NO-teatri sõnum parteilistele põmmpeadele kuidagi kohale jõudma. Seda tõestavad ka kahe suurpartei alanud valimiskampaania reklaamid. Kes on küll need inimesed, keda need reklaamidega püütakse?

NO-teatri uusaastatervituses on juttu sellest, et kui Euroopas peab kultuuri oluliseks keskmiselt 77 protsenti inimestest, siis Eestis on see näitaja koguni 83. Seega kutsungi seda 83 protsenti inimesi näitama oma suhtumist kahe kõige kultuurivaenulikuma tipp-poliitiku ja nende parteide kohta hiljemalt märtsis toimuvatel valimistel. Kultuuripealinnaks olemise aastal soovitan ka nende nimesid mitte mainida. Nad lihtsalt ei ole seda väärt.

Aga uue aasta esimeses päevas oli ka midagi positiivset: Eesti Kontserdi uusaastakontserdil mängisid ERSO muusikud viimase pala austusavaldusena Neeme Järvile – vähemalt osa kultuuriinimesi on võtnud julguse kokku ja näitab otse, mida nad asjast tegelikult arvavad. Ja seda kõike vaatas kangestunud pilgul minister J (kelle nime ei ütle ma välja juba ammu).
Autor kaalub kandideerimist riigikokku.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles