Eesti «eliit» üritab täna meid valitseda samade meediarelvadega, mida tegelikult kasutati mõlemal pool raudset eesriiet ühesuunalise ja kontrollitud kommunikatsiooni ajastul, mõistmata, et see ajastu on läbi. (Vahe oli küll selles, et lääne pool ainult väänas tegelikkust, ida pool ei lasknud end mainitud pisiasjast üldse häirida.)
Siin on kaks aspekti – esiteks avastab iga maailma asjadega kursis olev inimene, et ta teab paari protsendi meedias käsitletavate teemade tausta ja ajakirjanduses on faktid alailma valed. Varem või hiljem läheb lamp põlema – kust tuleb see rumal eeldus, et ülejäänutega on lugu parem? Teiseks on tekkinud alternatiivsed infokanalid, lühidalt internet – elementaarsed valed tulevad väga ruttu välja.
Samas, ilma meediata ju ei saa ja rahvapärimuste aeg oli veel varem.
Paar raudreeglit, kuidas meediadžunglis orienteeruda
«Puudulik kommunikatsioon» – uus «rahvusvaheline imperialism» (Nõukogude Liidus aeti teatavasti kõik hädad viie suure vaenlase kaela – lisaks eelmainitule neli aastaaega...) Kui meil midagi nihu läheb ja süüdlased – vastutuse võtmise asemel – peavad rahva ees musta valgeks rääkima, jõutakse varem või hiljem selleni, et kõik oleks hästi olnud, kui me oleksime ohvritele korralikult ja põhjalikult selgitanud, mida nemad oleksid pidanud tegema, et kokkukeeratud jamast vähimate kahjudega välja tulla.
Me kõik ju teame, et meile ei ole lihtsalt piisavalt selgitatud pagulastega seonduvat, piirilepingu asjaolusid, parvlaevade ostu, Utah ja Jordaania tehingute tagamaid ja nii edasi ja nii edasi...