Riina Solman.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti on ühinenud Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastase konventsiooniga, samuti oleme üle võtnud Euroopa Liidu inimkaubanduse direktiivi. Mõlemad rahvusvahelised õigusaktid soovitavad inimkaubanduse ohvritelt teenuste ostmise kriminaliseerimist, kirjutab IRLi naiskogu IREN aseesimees Riina Solman.

Euroopa Nõukogu konventsiooni kohaselt ei ole inimkaubanduse ohvrid vaid vägivaldselt prostitutsioonile sunnitud naised, vaid ka ebainimlikes tingimustes töötavad ehitajad, lapsed arengumaades, kelle tööjõu ekspluateerimise abil toodetud kaupu me kasutame jne. Täna Eestis ette valmistatav seaduseelnõu keskendub prostitutsiooni sunnitud inimkaubanduse ohvrilt teenuste ostule.

Eesti ei tee selle sätte rakendamisega midagi erakordset. Sarnane regulatsioon kehtib näiteks Soomes, kus on võimalik karistada inimkaubanduse ohvrilt seksuaalteenuseid ostnud isikuid. Riik annab sellise sätte loomisega tugeva sõnumi – seksiostmine ongi risk ja ostja peab arvestama, et paneb seksiostuga toime kuriteo.

Arusaamatud on nende endiste ja praeguste korrakaitsjate väited, kelle sõnul on raske tuvastada, et tegemist on inimkaubanduse ohvriga ning seetõttu võiks inimkaubandusega võitlemise jätta sinnapaika.

Reaalsuses ei pruugi ärakasutatu alati aru saada, et ta on ohver. Inimese jaoks, keda on varasest lapseeast väärkoheldud, on ärakasutamine olnud normiks.

Tallinna abilinnapea ja endine politseijuht Kalle Klandorf nimetab seda lausa naljakaks pseudoprobleemiks ja imestab, kas nüüdsest peab tõesti hakkama prostituudilt teenust ostes küsima, ega ta ometi inimkaubanduse ohver ole.

Abilinnapea iroonia on teema tõsiduse valgusel kurvastavalt küüniline. Seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil toimepandud inimkaubanduse kuritegusid registreeritakse Eestis aastas kümmekond juhtumit. Tõenäoliselt on nende juhtumite arv oluliselt suurem ning reaalsus mitmepalgelisem.

Inimkaubandus ja inimese ärakasutamine on raskesti tõestatavad – kui kriminaalasja menetlemisel politseinikud näevad, et kannatanut on hoitud kinni sunniviisil või ebainimlikes tingimustes, on ähvardatud vägivallaga, tal on silm sinine või inimene on narkouimas, siis on kerge tõestada, et tegemist on ohvriga. Sel juhul peaks ka teenuse ostja aru saama, et tegemist on inimkaubandusega.

Reaalsuses ei pruugi ärakasutatu alati aru saada, et ta on ohver. Inimese jaoks, keda on varasest lapseeast väärkoheldud, on ärakasutamine olnud normiks. Ta ei taju, et miski võiks olla teisiti, ning sellelt inimeselt pole tõepoolest mõtet küsida, ega ta juhuslikult inimkaubanduse ohver ole.

Prostitutsiooni teele sattunud naiste valikute mõjutajaks on enamasti pakett psühholoogilisest ja majanduslikust haavatavusest: vaesusest, vähesest haridusest, lähedaste toe puudusest, üleskasvamisest asotsiaalsetes tingimustes, võimalikust väärkohtlemisest alaealisena jne.

Inimkaubanduse ohvrilt seksiostmise kriminaliseerimise näol on tegemist ennetava meetmega. Eesti peab ennetustöösse panustama, sest inimkaubandus on rahvusvaheline ja piiriülene kuritegevuse liik, mille ohvriks võivad langeda ja on langenud Eesti inimesed ka mujal maailmas.

Europoli andmeil on 96 protsenti inimkaubanduse ohvritest naised ja tüdrukud, 91 protsenti inimkaubanduse juhtumitest on seotud seksuaalse ning vaid 7 protsenti töise ärakasutamisega. Enamik seksuaalse ärakasutamise ohvreid viiakse maadesse, kus prostitutsioon on legaalne, mitte maadesse, kus on kasutusel n-ö põhjamaine mudel ehk seksiostmine on kriminaliseeritud. Need arvud näitavad selgelt inimkaubanduse tegelikku palet.

Kui Rootsi kriminaliseeris kogu seksiostu 1999. aastal, oli üheks põhjuseks just võitlus inimkaubandusega. 12 aastat hiljem on inimkaubandusjuhtumid Rootsis vähenenud, ka prostitutsioon ei ole liikunud põranda alla, nagu algul kardeti, vaid näitab vähenemise tendentsi.

Teemat uurinud sotsiaalteadlaste sõnul pole Eestis prostitutsiooni täieliku kriminaliseerimise jaoks aeg veel kätte jõudnud – lisaks seksiostu keelamisele vajab see täiendavaid sotsiaalseid toetavaid meetmeid.

Seksiostu on praeguseks kriminaliseerinud lisaks Rootsile Norra ja Island. Kriminaliseerimise üheks eesmärgiks on nõudluse ning seeläbi kogu prostitutsiooniäriga kaasas käiva kuritegevuse vähendamine. Ka Eestis aitab ettevalmistatav seadusemuudatus prostitutsiooni ja sellega seotud kuritegevuse vähendamisele kaasa.

Seksiostu kriminaliseerimine inimkaubanduse ohvrilt viib meid sammukese lähemale põhjamaisele õigusriigile, aitab kaasa inimõiguste ja naiste õiguste kaitsele ning võitleb inimkaubandusega.