Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Vene president Vladimir Putin

FOTO: SCANPIX

Kolmekümnendatel küsis toonane Nõukogude Liidu juht Stalin kirjas oma emalt, kas ta mäletab tsaari. «Noh, ma olen nagu tsaar,» jätkas suureks kasvanud Soso oma positsiooni selgitamist. Kurjuse kehastuseks muutunud Stalin on nüüd saanud paljude silmis järglase – autoritaarsuses ja islamimeelsuses süüdistatud Türgi praeguse presidendi Recep Tayyip Erdoğani.

See võrdlus ei ole siinkohal asjata toodud. Ja mitte sellepärast, et Erdoğan on gruusia päritolu, vaid ta astub oma poliitilisi samme justkui «õpetaja» koostatud käsiraamatu järgi.

1944. aastal toimus Varssavis ülestõus natside vastu. Stalin, selmet aidata, andis aga edenevale Punaarmeele käsu linna piiril peatuda ja vaadata teisel pool Vislat pealt, kuidas sakslased hävitavad mittekommunistliku Poola vastupanuliikumist.

Kui ajaloohuvilised arvasid pikka aega, et sellisele küünilisele teole ei ole ajaloos vastet, siis eelmise aasta sügisel suutis Erdoğan teha ebameeldiva üllatuse. Nn Islamiriik oli selleks ajaks juba kuid piiranud Türgiga piirnevat Kobane linna. Olukord kurdidest kaitsjate seas oli rusuv: peale selle, et oldi vähemuses, nappis ka varustust. Seetõttu palusid nad Türgilt abi. Mida Erdoğan tegi? Saatis tankid piiri äärde, pani piiri kinni ja vaatas pealt.

Türgi president lootis, et islamistid teevad Süürias musta töö ise ära, kaasa arvatud al-Assadi vastu.

Nii nagu Islamiriigil on ka Türgil probleeme kurdidega, mistõttu lootis Türgi president, et islamistid teevad Süürias musta töö ise ära, kaasa arvatud al-Assadi vastu. See on üks osa Türgi juhtkonna suuremast visioonist taastada vana Osmanite impeeriumi aegset hiilgust: taastada hegemoonia sunniitide üle.

Ent kalifaadi taastamise «edu» näis takerduvat, kui Süüria konflikti sekkusid venelased, mis ajas türklastel harja punaseks. Asjatundjatele näis, et Türgi tunneb ennast kujunevas olukorras ebamugavalt.

Suhted Türgi ja Venemaa vahel hakkasid vaikselt pingestuma, kui al-Assadi sõjaväge abistavad Vene sõjalennukid rikkusid korduvalt Türgi õhupiiri. Viimasele seesugusele juhtumile järgnes türklaste hoiatus, et järgmine kord tuleb vastus jõuline.

«50 aastat tagasi õpetasid Istanbuli tänavad mulle üht. Kui sa tunned ohtu, siis löö esimesena,» olevat Türgi praegune riigipea kunagi öelnud. Näib, et türklased said teisipäevaks aru, et kui niimoodi jätkata, ei tee venelased neist Lähis-Ida küsimuses välja ja kavatsevad nende nõudmisi edasi ignoreerida. Kasvõi nõuet eemaldada al-Assad võimult.

Selline käik oli ilmselt hoolikalt kalkuleeritud. Mida saab Venemaa teha Türgile? Rünnata NATO liikmesriiki? Nonsenss. Seevastu saaks Türgi näiteks sulgeda strateegilised väinad Vene Musta mere laevastikule või korraldada suurt peavalu rahutus sunniitlikus Põhja-Kaukaasias. Väga tugev pokkerikäsi!

Nii et ei maksa arvata, et Erdoğan hakkaks vahejuhtumi pärast vabandust paluma. Nii nagu Stalin, irvitab ta selle maksahaagi peale vaikselt ja kavandab uusi samme.