Taavi Minnik, ajaloolane.

FOTO: Pm

Loomulikult on revolutsioonist vara rääkida, kuid fakt on see, et kaugsõiduautojuhtide streigi puhul on tegu viimaste aastate ulatuslikema protestilainega, mis halvanud liikluse föderaalsetel teedel enam kui 60 Venemaa regioonis.

Tellijale

Põhimõtteliselt protestivad autojuhid ning üksik hullumeelne, kes möödunud kuul Lubjankal FSB peamaja ukse põlema pani, efektiivsemalt kui end liberaalideks kuulutanud Vene nn ühiskondlik opositsioon kokku. Vene rekamees, kellel on bensiin, rehvid ning raudkang, pole mõni prillidega Kasjanov, kes õhupallide ja lintide lehvides nädalavahetustel oma mõttekaaslastega kuskil Moskva magalarajoonis ringi jalutab.

Kaugsõiduautojuhid ongi ähvardanud juba Moskva peale minna ning protestidel on kõlanud sõnapaar, mida režiim kardab nagu tuld: «Путин – вон!» (e.k «Putin välja!») Riigi kontrollile allutatud meedia vaikib nendest ülevenemaalistest aktsioonidest, ülistades teleekraanidel president Vladimir Putinit kui «kõikide maailma terroristide vastu võitlejate suurimat sõpra», kes oma tarkuses lääne ei-tea-mitmendat korda taas üle on mänginud. Vene riigiduuma liikmed eelistavad pöörduda autojuhtide poole sotsiaalmeedia vahendusel, süüdistades protestide organiseerimises Ameerika riigidepartemangu, Navalnõid ning Ukraina Paremsektorit.