/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Tuntud lõvivõitluse episood pärineb vanast testamendist, kus peale noore lõvi sai Simson jagu paljudest pahadest vaenlastest. Neis lugudes oli kohtunik Simson meeskangelane. Sestap me temal rohkem ei peatu, kuigi just Simsonite välkvõrdlus lõi viimast pommuudist kuuldes kõigepealt peast läbi. Seega peatume meie naiskangelasel Simsonil, kellel seisab ees võitlus vana lõviga, kirjutab endine riigiametnik Tarmo Pikner.
Lõpuks see ometi juhtus, sõnum oli oodatud. Kaua oodatud – kaunikene, Kadri Simson kandideerib Keskerakonna esimeheks! Uudis oli kui sõõm värsket kevadõhku sombuses sügiseses poliitõhustikus.
Samas jäi proua Simson oma kandideerimisprogrammiga temale mitteomaselt tagasihoidlikuks – peamine eesmärk olevat Savisaare koorma kergendamine. Kuid seegi on praeguses olukorras paljulubav. Kui koorem on raske kanda, tuleb minna appi, kuigi Savisaar ise arvas, et koorma jutt pole kellegi jutt. Ometi, ligimest tuleb aidata, pealegi kui on pundis Jüri Ratas, kellel on rohkem füüsilist jõudu (spiikrihaamer lendab käes sepahaamri kaarega).
Savisaare koorma vähendamisel peaks aga olema ettevaatlik, et ta ei sokutaks Kadri Simsoni marssalikepikesega seljakotti seda osa, mis prokuratuur on talle endale kanda jätnud. Sellise koormajagamise võimalust ei tohi alahinnata, kuna vastavat stseeni on Savisaare poliitteater varem lavastanud.
Peab tunnustama proua Simsoni julget pealehakkamist. Nagu ta ise tunnistas, on ajaloolise otsuse taga tõhus analüüs – ilma kindla seljataguseta pole mõtet pead tulle pista. Kahtlustan, et otsuse taga on ka kaine kalkulatsioon: kas nüüd või mitte kunagi!
Kadri Simsonile ei jäänud märkamata, et Keskerakonna noortekogu allkirjade kogumise aktsioon kohtu poolt töölt kõrvaldatud linnapea toetuseks andis kesise tulemuse. Toetust tuli üle poole vähem, võrreldes viimastel kohalikel valimistel saadud Savisaare häältesaagiga.
Siia ongi koer maetud. Nüüd läks kiireks. Vanad kamraadid Simson ja Ratas leidsid, et on paras aeg käru kummuli keerata. Kui numbritega saab näidata, et Savisaare seljatagune on linnarahvast hõredamaks jäänud, siis see on juba argument.
Lõpuspurdini kulus 20 aastat
Seega kui partei esimehe populaarsus on nähtavas langustrendis, siis on just õige aeg asuda ise tõusuteele. Selle lihtsa tõe tabas Kadri Simson kenasti ära. Lõpuspurdi alguseni läks aega 20 aastat, finišilint terendab, stopperid käivad. Ja kui Savisaar peaks teiseks jääma, siis proua Simson lubas teda premeerida auesimehe kohaga. Niisiis mõlemad mahuvad pjedestaalile igal juhul, kaotajaid just nagu polekski. Või ikkagi on?
Teistel parteidel on selles protsessis loomulikult omad lehmad ojas. Kujutan elavalt ette, kuidas parteide tagatubades läks hirmsaks askeldamiseks ja eeskodades käib tohutu sagimine. Koostatakse kosilaste järjekorda – kes ees, see tehtud mees. Tuulutatakse lauasahtleid – ega keegi ometi lolli peaga lubanud aegade lõpuni Keskerakonnaga mingit tegemist teha. Jumal hoidku selle eest – me lihtsalt Savisaare pärast, aga noh, nüüd on teine olukord ja ega meil Kadri vastu küll midagi isiklikku pole…
Sõsarparteid on tantsukaardile siiski oma tingimused seadnud. Kadri Simsonile on mälumänguküsimused kätte jagatud, üks geograafiast, teine külmutatud juriidikast – kus asub Krimm ja kus on leping Putini parteiga? Saab näha, kas proua esimehekandidaat leiab neile eksistentsiaalsetele küsimustele salongikõlblikud vastused, seni veel mitte.
Ja kui Kadri Simson peaks vana lõvi maha murdma, sõltub tema vastustest, kas tuleb kutse tantsusalongi parketile või vihuvad mehed omavahel tantsu edasi.
P. S. Pühapäeval lõi vana lõvi oma Hundisilma koopa väravad valla ja valmistus võitluseks. Paraku ei ilmunud Simson kohale. Teatripööbel ootab leiba ja tsirkust, seni on seis null-null.