Iisraeli politoloog põgenike küsimusest: Eesti võiks järgida Suurbritannia eeskuju

Avraam Šmulevitš Foto: Taavi Minnik

Iisraeli rabi ja politoloog Avraam Šmulevitš räägib intervjuus Postimehele tervet Euroopat puudutavast põgenike küsimusest.

Avraam, kui me viimati vestlesime migratsiooni teemadel Lähis-Idast ning Aafrikast, siis nimetasite teiste ohtude kõrval ka ühiskonna radikaliseerumist. Eestikeelseid kommentaariume ja sotsiaalmeediat jälgides leiab palju ebameeldivat alates labastest solvangutest kuni vägivalla õhutamiseni. Septembri alguses süüdati pagulaste varjupaik. Kas võib väita, et Eesti ühiskonnas ongi juba radikaliseerumisprotsess aset leidnud? Mida teha, et ühiskonnas kogunenud pingeid vähendada?

Teiste riikide kogemus näitab, et põgenike saabumine võõrast kultuuriruumist kutsub paratamatult esile pingeid ühiskonnas ning radikaliseerumist. See on paraku vältimatu protsess. Et sellega kaasnevaid riske maandada, on tarvis kasutusele võtta rida abinõusid. Esiteks on tarvis mõista, et antud juhul põhinevad ühiskonnas levivad hirmud ja eelarvamused teadmatusel. Inimesed lihtsalt ei tea mis neid ees ootab ning kardavad, sellega omakorda kaasneb palju ebameeldivat.

Kõige teravamaks probleemiks on loomulikult kultuurilised erinevused. Islamimaailmas ning läänetsivilisatsioonis on käibel omad kultuurilised koodid. Neid ei saa vastandada heade ja halbadena, tuleb lihtsalt tõdeda, et need on erinevad. 

Esmalt ongi tarvis neid vastastikuseid kukltuurierinevusi selgitada nii kohalikele elanikele kui Eestisse saabuvatele põgenikele.

Esmalt ongi tarvis neid vastastikuseid erinevusi selgitada nii kohalikele elanikele kui Eestisse saabuvatele põgenikele. Islamimaades riietutakse teisiti: miniseelikuid ja dekolteesid loetakse seal provokatiivseteks ja kõlvatuteks. Suhtumine naistesse ja peresuhted on seal hoopis teine kui Euroopas.

Suhtumine avalikku ruumi on Lähis-Idas hoopis teine kui Euroopas, seda võib kasutada nagu oma isiklikku. See kõik võib Eesti ühiskonnas esile kutsuda probleeme ja mõistmatust, kuid tuleb aru saada, et need psühholoogilised mehhanismid ja käitumisnormid on kujunenud aastasadade vältel.

Sellest tulenevalt on vaja teha põgenike hulgas põhjalikku selgitustööd kultuuriliste koodide erinevuse kohta, et nad mõistaksid, et teatud tegevused, mis on lubatud nende kultuuriruumis, võivad läänelikus kultuuriruumis kaasa tuua karistuse. Seda on tarvis selgitada nende emakeeles: korraldada neile loenguid, trükkida brošüüre. Valitsus peab hoolega uurima teiste maade kogemusi selles vallas ning viima rahvustevahelise konfliktiohu miinimumini.

Eesti võtab vastu umbes 500 põgenikku, see otsus on valitsuse tasandil juba vastu võetud. Kuid ühiskondlik diskussioon sellel teemal leiab endiselt sageli aset stiilis tahame-ei taha. Mõtekam oleks diskuteerida juba varakult nende inimeste ühiskonda adapteerimise teemadel. Kas olete nõus? 

Selleks, et Eesti riik suudaks põgenikke vastu võtta, on vaja esmajoones luua vastavad tingimused. Vastasel juhul võib tekkida anekdootlik situatsioon. Kujutlege, et ma kutsuksin teid endale külla, kuigi mul pole aimugi kus te elama hakkate, mida te sööma hakkate, kus te magate.

On selge, et probleemid Lähis-Idas ei lahene ei täna ega homme, see tõttu põgenike arv paratamatult kasvab.

Pagulaste vastuvõtmine on Eesti-suguse väikeriigi jaoks kahtlemata suureks väljakutseks, millega kaasneb terve rida probleeme, mis lahendust vajavad. Põgenike hulk, mida Eesti on täna nõustunud vastu võtma, pole lõplik, teiste riikide kogemuse põhjal võib öelda, et esimesele lainele järgnevad alati järgmised. On selge, et probleemid Lähis-Idas ei lahene ei täna ega homme, see tõttu põgenike arv paratamatult kasvab.

Vastuvõtval riigil tuleb pöörata suurt tähelepanu julgeolekuküsimustele, kohalikud eriteenistused peavad hästi mõistma, kellega on neil tegu: sõjapõgeniku, majandusimmigrandiga või potensiaalselt ohtu kujutava äärmuslasega.

Põgenike vastuvõtmine on väljakutseks ka kohalikule tervishoiusüsteemile. Haigused, mis on probleemiks ühes regioonis, puuduvad teises. Inimeste organismid, kes on üles kasvanud teistes kliimatingimustes võivad teatud haigustele teistmoodi reageerida kui kohalikud.

Näiteks Iisraelis kantakse haiglakaardile ka see kus patsient on sündinud ning kust on pärit tema vanemad, kuna need andmed võivad olla talle määratava ravi seisukohalt üliolulised. Ma ei ole kindel, et teie arstid on selle probleemiga varem kokku puutunud. Tuleb mõista, et inimestel, kes suure osa oma elust on veetnud vaesuses ja nüüd pikalt olnud teel, on palju terviseprobleeme. Seetõttu on põgenike vastuvõtmiseks vaja ettevalmistada kiiresti ka kohalik tervishoiusüsteem.

Arstidele on vaja selgitada milliste probleemidega nad edaspidi võivad kokku puutuda, on vaja ettevalmistada spetsialistid, kes võimelised diagnoosima ja ravima teie regioonis harva esinevaid haiguseid.

Lahendada tuleb ka põgenike vastuvõtmisega kaasnevad majanduslikud küsimused ning leida neile väljund kohalikule tööturule sisenemiseks. Siinkohal tuleb mõista, et nende professionaalsed oskused on sageli teistugused, kui need mida nõutakse kohalikul tööturul, selleks on vaja korraldada nende ümberõpet. Kui riiki saabuvad inimesed kõrgharidusega, siis nende diplomid vajavad ümberatesteerimist.

Araabia keelel on ka palju erinevaid dialekte, kusjuures mõnikord ei mõista sama riigi elanikud teineteise murrakuid.

Need probleemid tuleb kohalikel spetsialistidel lahendada. Hädavajalik on lahendada keeleõppe küsimus. Ilmselge, et põgenikud peavad Eesti ühiskonda integreerumiseks valdama riigikeelt. Euroopasse saabunute hulgas on palju neid, kes raskustega loevad ja kirjutavad araabia keeles, paratamatult on ka kirjaoskamatuid. Eesti haridusministeerium peab siinkohal õppima teistelt riikidelt, kus vastav kogemus on juba olemas, kiiresti on vaja välja töötada metoodika keeleõppeks, vaja on ettevalmistada pedagoogid ning õppematerjalid.

Araabia keel, mida õpetatakse lääne ülikoolides on paraku ilukirjanduse keel, mis erineb oluliselt kõnekeelena räägitavast araabia keelest. Araabia keelel on ka palju erinevaid dialekte, kusjuures mõnikord ei mõista sama riigi elanikud teineteise murrakuid. Selle probleemiga põrkusid ameeriklased pärast Iraagi okupeerimist 2003. aastal, kui paljud sõjaväe teenistuses olnud tõlgid ei saanud lihtsalt kohalikest aru. Kui te inimestele eesti keelt selgeks ei õpeta, siis nad marginaliseeruvad ja võivad tulevikus pöörduda kuritegelikule teele. 


Eestis arutletakse endiselt kas me tahame või ei taha põgenikke, kuid kellegile ei näi tekkivat küsimust kas põgenikud meie juurde tahavad. Kas sellel pinnal, et inimesi nendelt endalt küsimata riikide vahel jaotatakse, võib tekkida uusi probleeme?

Väga tõenäoline, et suur osa kvootide alusel jaotatud põgenikest ei soovi Ida-Europpasse ning Eestisse jääda, see on loomulikult omaette probleem. Kujutage endale ise korraks ette: inimene on terve elu elanud kuskil Süüria külakeses ning ei oma vähimatki ettekujutust, kus asub Läänemeri ning sõna «Eesti» pole ta elu sees kuulnud. See-eest on ta midagi kuulnud Saksamaast, on midagi kuulnud Rootsist ning püüdlebki sinna. Seepärast on oluline põgenikena vastu võtta vaid neid, kes ise Eestisse jääda soovivad, seejuures peavad Eesti võimud põgenikele selgitama, mis neid Eestis ees ootab. 


Sel aastal on Euroopasse üle Vahemere saabunud juba enam kui 400 000 migranti, ainuüksi augustis saabus neid rohkem kui terve möödunud kümnendi jooksul. Mis on selle rände põhjuseks?

See, mis täna toimub, ei ole ainult seotud sellega, mis toimub Lähis-Idas. Maailm on põrkunud probleemidele, mida tänane Euroopa lahendada ei oska. Esiteks on inimkonna areng olnud ebaühtlane.

Tehnoloogilise tsivilisatsioonini ning demokraatliku ühiskonna ülesehituseni on jõutud vähestes riikides, eelkõige Euroopas ning anglosaksi maades. Lisaks ka mõnedes Aasia riikides, nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Iisrael. Nende kodanikel eksisteerivad reaalsed võimalused oma valitsustele mõju avaldada, rahvuslik rikkus on õiglasemalt jagatud ning lõhe rikaste ja vaeste vahel pole seadavõrd terav. Venemaa ning Hiina on samuti tehnoloogiliselt arenenud, kuid demokraatlikust ning õiglasest ühiskonnakorraldusest nende puhul rääkida ei saa.

Enamik nn. kolmanda maailma riike seevastu pole suutnud rajada demokraatlikke ühiskondi ega pole suutnud kaasa minna tehnoloogilise arenguga. Selle probleemi tunnistajateks oleme ka Araabia maailmas, kus valitseb tohutu vaesus ja ebavõrdsus.

Teine probleem lähtub lääne ühiskondadest endist, kus rahvastik ei ole võimeline ennast taastootma. Sündimus on Euroopas madal, vajalik sündivuskoefitsent rahvaarvu säilitamiseks oleks 2,1 last naise kohta. See näitaja on Euroopa riikides tunduvalt madalam, näiteks Prantsusmaal 1,9 ja Hispaanias 1,1. Selleks, et säilitada läänelikku sotsiaalriigi mudelit on sisseränne möödapääsmatu, ehkki viib kokkuvõttes dramaatiliste muudatusteni rahvuslikus koosseisus. Kolmandaks probleemiks on see, et Euroopa Liidu juhid ei ole suutnud survestada Araabia maid osalema põgenikekriisi lahendamisel. 

 

Araabia maad ja moslemikogukondade vaimsed liidrid on Euroopa riike üles kutsunud põgenikke vastu võtma, räägitakse ligimesearmastusest jms. See kõik on arusaadav, hädasolijaid tuleb loomulikult aidata, kuid miks on keeldunud Süüria kodusõja põgenikke vastuvõtmisest Saudi Araabia jt. jõukad Pärsia lahe maad?

Põgenikud ei otsi Saudi Araabiast varjupaika sellel põhjusel, et saudid rajasid Iraagi piirile turvatara, mille ees laiub miiniväli ning mida valvavatel sõduritel on korraldus piirile lähenejate pihta tuli avada.

Põgenikud ei otsi Saudi Araabiast varjupaika sellel põhjusel, et saudid rajasid Iraagi piirile turvatara, mille ees laiub miiniväli ning mida valvavatel sõduritel on korraldus piirile lähenejate pihta tuli avada. Seetõttu on Saudi Araabiasse saabunud põgenike arv null. Kui keegi üritaks illegaalselt siseneda näiteks Araabia Ühendmiraatidesse, siis pääseb ta paremal juhul 20-aastase vanglakaristusega.

Pärsia lahe riigid ei soovi põgenikke, kuna nad ei soovi tegeleda probleemidega, mida migratsioon kaasa tooks. Islamimaailmale on iseloomulik rääkida kaastundest jms. säilitades seejuures enneolematut ebavõrdsust. 

Hetkel on kogu maailma pilk Euroopa põgenikekriisil. Kas see võib anda Putini Venemaale soodsa võimaluse alustada Ukrainas uuesti sõjategevust või õhutada Ida-Euroopas uus konfliktikoldeid?

Ma arvan, et põgenikekriis ei ole selleks sobiv moment, kuna see ei ole sidunud Euroopa riikide kaitsejõudusid. Ida-Euroopa tuleviku seisukohalt on täna Süürias toimuv kahtlemata väga oluline. Putin on läinud panuste tõstmise peale.

Vene sõjaväe, mh. ka lennuväe osalus Süüria konfliktis on ilmne. Samas tegutsevad ka NATO riikide õhujõud. Teoreetiliselt võib Süüria taevas aset leida NATO lennukite kokkupõrge Venemaa omadega. Putin soovib Süürias kontrollida USA ja NATO reaktsiooni - kas need tõmbuvad tagasi.

Kui ta näeb, et NATO riigid väldivad kokkupõrget Süürias, siis ta tunneb, et võib karistamatult edasi liikuda. Kui me vaatame Euroopa riikides läbiviidud arvamusküsitlusi, siis vaid Poolas ja Suurbritannias toetab avalik arvamus sõjalise abi osutamist Ida-Euroopa riikidele, kui sinna peaksid tungima Vene väed. Selge, et ka Putin on nende küsitluste tulemusest teadlik. Niisiis, sõltub Putini edasine käitumine Ida-Euroopas muuhulgas ka sellest, milliseks kujuneb Lääne reaktsioon Süürias.

Vahemere ületamise eest tuleb põgenikel ja migrantidel maksta smugeldajatele suuri summasid, jutt käib mitmest tuhandest dollarist. Kust leiavad inimesed, kes tulevad väga vaestest riikidest, kus sageli möllab ka sõda, sellised rahasummad?

Kui me vaatame inimesi, kes tulevad Süüria linnadest, mille Assad ning Islamiriigi sõdalased on varemeteks muutnud, siis nad on igasuguse varjualuse eest tänulikud ning õnnelikud selle üle, et nad veel elus on.

Miljonid on leidnud sõja eest varju põgenikelaagrites Jordaania, Liibanoni ja Türgi piirialadel. Peaminister David Cameron on teatanud, et Suurbritannia võtab vastu põgenikke vaid Süüriaga piirnevate riikide põgenikelaagritest. Ma isiklikult leian, et see on antud olukorras õige otsus ning ka näiteks Eestil tasuks Suurbritannia eeskuju järgimist kaaluda.

Tuleb mõista, et inimesed põgenikelaagrites vajaksid abi esimeses järjekorras. Migrantide vedamisega Euroopasse tegelevad kriminaalid, eksisteerib täiesti omaette tööstus dokumentide võltsimiseks. Ka Eesti kriminalistid peaksid kiiremas korras õppima vahet tegema võltsitud ning ehtsatel Süüria dokumentidel. Kust on pärit kõik need inimesed, keda me näeme Ungaris ja Balkani riikides, on raske öelda. 

Süüria suursaadik Moskvas on hiljuti väitnud, et paljud nendest ei ole Süüria kodanikud, vaid pärit teistest Araabia riikidest, näiteks Egiptusest, ning nende Euroopasse toimetamise taga seisavad Türgi maffiagrupeeringud. Ma arvan, et suursaadikut võib uskuda.