Aro Velmet

FOTO: Hea Kodanik

Kuulujuttude ja väärinfo levitamine meedias ja avalikus ruumis mõjutab seda, kuidas nähakse tegelikkust, isegi siis, kui aeg-ajalt vigadeparandusi teha, kirjutab New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet.

Teisipäeval läks Eesti usaldusväärseimas uudistesaates «Aktuaalne Kaamera» eetrisse lugu, kus väideti, et Süüria ja Põhja-Aafrika põgenike hulgas võivad Euroopasse imbuda ka terroristid. Erukindral Ants Laaneots tõi näiteks kaks fotot, kus ühel pildil relvadega poseerinud mees teisel pildil väidetavalt põgenikku mängis. Kõnealused fotod ilmusid ka AK ekraanil rohkem kui sajale tuhandele vaatajale.

Avalik ruum «ussitab» 

Laaneotsa näitega oli ainult üks probleem: see ei vastanud tõele. Päev varem raporteeris BBC, et piltidel kujutatud mees oli Laith Al Saleh, Süüria vabadusvõitleja, kellel polnud Islamiriigiga mingit pistmist. ERR reageeris eetrisse jõudnud valeinfole eeskujuliku kiirusega: vabandati nii Facebookis kui uudistesaates ning parandused tehti ka ERRi uudisteportaalis ilmunud lugudesse.

Laaneotsa näitega oli ainult üks probleem: see ei vastanud tõele.

Ent samas, kui ma päev hiljem kahe tuttava käest küsisin, kas nad AK-s Laaneotsaga tehtud lugu nägid, vastasid nad mõlemad: «Kas sa mõtled seda klippi, kus põgenikku teesklevat terroristi näidati?» Parandustest hoolimata jäi paljude vaatajate jaoks kõlama värvikas, olgugi väär fotonäide.

Sellised apsakad näitavad, kui suur on meedia roll ja vastutus pagulasdebati raamide kujundamisel. Kahjuks on ERRi tublidus vigade vältimisel ja parandamisel pigem erand kui reegel. Meedia, mis peaks põgenikekriisi kajastamisel keskenduma inimlikule, faktipõhisele ja põhjendatud argumentatsioonile, loob paraku sageli ise stereotüüpseid ja eksitavaid kuvandeid. Ma ei pea silmas mõistagi kõiki ajakirjanikke – kummardus neile, kes ka praeguses ülekeevas olukorras on analüütilisuse säilitanud. Järgnevalt tahaks aga konstruktiivselt osutada tüüpvigadele, mille tõttu avalik ruum, Marek Tamme väljendit kasutades, üha rohkem «ussitama» läheb.
 

Kuulujuttude ja valeinfo levitamine

Eesti peab vastu võtma 3000 pagulast! Vao külas vägistasid pagulased purjus naise! Rootsis on 155 piirkonda kuhu politsei ei julge minna! Siseministeerium varjab uuringut, mis käsitleb pagulastega seotud hädaohte! Jaapanlastel on kõrgem IQ sest neil on immigratsiooni vähem! Selliseid väiteid avaldasid viimaste kuude jooksul Eesti suurimad uudisteportaalid Delfi ja Postimees – ning nad kõik osutusid lähemal uurimisel kuulujuttudeks või väärinfoks.

Kuulujuttude levitamine tekitab segadust lugejas, kes ei tea enam, millist infot uskuda ja millist mitte. Juba eelnevalt skeptilises lugejas kinnitavad sellised näited vaid veendumust, et keegi kuskil varjab midagi – miks muidu õõvastavamad näited nii kiiresti peavooluportaalidest kaovad? Viimaks loovad sellised klikimagnetitest pealkirjad  ärevat õhkkonda ja toidavad mõistuse asemel emotsioone – vigade paranduse võivad portaalid ju teha, aga katastroofimaigulist pealkirja lugedes tekkinud hirmutunnet sellega ei kustuta. 

Ajakirjanikud peaksid kontrollima fakte ka siis kui neid esitavad ministrid või kindralid, ning ka siis kui neid esitatakse arvamusartiklites. Igaühel on õigus isiklikule arvamusele, ent mitte isiklikele faktidele .

Sestap tuleks põgenikeküsimust käsitledes olla topeltkarmilt allikakriitiline, kuna asjaosalisi, kes hirmu külvamisest kasu lõikavad, on siin eriti palju. Esiteks võiks lõpetada ebausaldusväärsete allikate, nagu Briti sopaleht Daily Mirror, kasutamise. Ka lugejad peaksid olema ettevaatlikud, kui nad taolisi viiteid kohtavad.

Ajakirjanikud peaksid kontrollima fakte ka siis kui neid esitavad ministrid või kindralid, ning ka siis kui neid esitatakse arvamusartiklites. Igaühel on õigus isiklikule arvamusele, ent mitte isiklikele faktidele – aga isegi arvamus võib olla problemaatiline, kui see põhineb demagoogial. Ka arvamusküljed võiksid jääda kohaks, kus välditakse sildistavaid termineid nagu «murjanid» ja terveid inimgruppe demoniseerivaid väiteid nagu «sisserändajad on […] tihtilugu parasiidid ja terroristid». Selliste arvamuste tiražeerimine ei rikasta debatti, vaid tapab seda.

Üksikjuhtumite proportsioonist välja paisutamine

Draama on ajakirjanduse igapäevane leib, ent skandaalidele keskendumise tulemusena kujuneb lehelugejatel väärastunud pilt tervetest inimgruppidest. Seda muljet toidavad eriti ülevõimendatud üksikjuhtumid, mis jätavad tahes-tahtmata pleki tervele inimgrupile.

Kui ERRi uudisteportaal raporteerib, et Uruguays protesteerivad põgenikud liiga madala palga pärast, toidab see muljet, et pagulased ongi hea elu otsimise peal väljas, olgugi et miljonid asüülitaotlejad seda ei tee. Kui Ants Laaneots kirjeldab Pealinnas, et «terroristide [põgenikevooluga] saabumine on vaid ajaküsimus», jätab see mulje, justkui oleks tegu peamise ohuga Euroopa julgeolekule, kuigi tegelikult on pärast 11. septembrit enamik terroriakte toime pannud justnimelt Euroopa kodanikest kurjategijad, kelle hulgas on olnud nii moslemeid kui kristlasi.

Tegelikult on pärast 11. septembrit enamik terroriakte toime pannud justnimelt Euroopa kodanikest kurjategijad, kelle hulgas on olnud nii moslemeid kui kristlasi.

Vildaka kujutamise ohvriks langevad reeglina marginaliseeritud grupid – vähemused, põgenikud jt. Ühest USA uuringust selgus, et New Yorgi uudistesaadetes oli neljast krimiuudisest kolme «peategelaseks» mustanahaline mees, kuigi tegelikkuses oli iga nelja arreteeritu kohta ainult kaks mustanahalist. Sama uuring näitas ka, et valgeid kahtlusaluseid näidati teleekraanil viisakas riietuses, samas kui mustade puhul kasutati politseifotosid.

Sama võib näha ka Eesti põgenikekajastuses, kus kasutatakse sageli fotosid burkades naistest, olgugi, et põhilistes lähteriikides neid eriti palju ei ela. Sellise, sageli alateadliku stereotüpiseerimise vastu aitab uudislugudes põhjalik kontekstualiseerimine, või lihtsalt küsimine, kas konkreetne lugu tunduks jätkuvalt uudisväärtuslik ja tasakaalustatud, kui sõna «põgenik» asendada sõnaga «eestlane».

Tendentslik kujundikasutus ja autoriperspektiiv

Viimaks tuleks lõpetada põgenike dehumaniseeriv kujutamine. Kõik Eesti ajalehed kirjutavad häiriva iseenesestmõistetavusega «põgeniketulvast» ja «pagulaste laviinist» justkui oleks tegu loodusõnnetuse, mitte tavaliste hättasattunud inimestega. Sellega kaasnevad fotod ülerahvastatud paatidest ja Ungari piiri ületavatest inimmassidest, kus individuaalseid nägusid on võimatu eristada.

Anonüümses rahvamassis on aga palju lihtsam näha «vägistajaid», «terroriste» ja muid libahunte, kui konkreetsete lugudega hädalistele silma vaadates. Pole harv nähtus, et ajakirjanik alustab põgeniketeemalist intervjuud nentides et «kõige rohkem on Euroliidu riikides kannatanud Ungari» ja küsib seejärel «kuidas on see kriis mõjutanud Serbia pealinna Belgradi tänavapilti?»

Põgenikud ei ole nagu tulvavesi – tulvavesi uputab valimatult inimesi ja hävitab hooneid; põgenikud seda ei tee. Tulvaveel pole tahet, ratsionaalseid plaane ega empaatiavõimet – põgenikel, nagu kõigil inimestel, on.

Teisisõnu, «kannatused» ei tähenda sellises sõnastuses mitte seda, et üha suurem arv põgenikke ei leia Euroopast neile inimõiguste ülddeklaratsiooniga garanteeritud abi, vaid seda, et mõnedes riikides on tänavapilt harjumatult kirju, tööle jõudmine võtab kauem aega ja riigiinstitutsioonid on ülekoormatud. Eurooplaste ebamugavused muutuvad siin olulisemaks kui põgenike sageli elu- ja surma peal balansseerivad kannatused. Pole ka ime, et foto surnud Süüria lapsest sellist furoori tekitas – see oli üks esimesi näiteid sellest, kui põgenikke kujutati kui inimesi, mitte kui loodusstiihiat.

Briti ajalehe The Guardian kolumnist David Shariatmadari kirjutas tabavalt, et keel mida me kasutame pärsib meie võimet põgenikekriisist selgesti mõelda. Põgenikud ei ole nagu tulvavesi – tulvavesi uputab valimatult inimesi ja hävitab hooneid; põgenikud seda ei tee. Tulvaveel pole tahet, ratsionaalseid plaane ega empaatiavõimet – põgenikel, nagu kõigil inimestel, on. Kasutades selliseid kujundeid keeles ja pildis lämmatame juba eos võimaluse põgenike mitmetahulisi plaane, soove ja hirmusid mõista, ehk teisisõnu, neid kui tavalisi inimesi näha. 

Tulemuseks on üsna masendav üldpilt, kus domineerivad kuulujutud ja väärinfo, kontekstist välja rebitud marginaalsed juhtumid ja dehumaniseeriv kujundikasutus, sekka mõned taskud tasakaalukat ja inimlikku ajakirjandust. Olukord pole kindlasti lootusetu – Postimehe suvised reportaažisd Lampedusast ja Malmöst ning ERRi faktipõhised arutelusaated on head eeskujud, mida järgida. Ent kui ma loen ajalehtede juhtkirjadest hurjutusi hüsteeriat külvavate aktivistide suunal, tahaks sageli vastata Eesti vanasõnaga: Ei ole vaja süüdistada peeglit kui endal lõust viltu on.