Raul Pint

FOTO: Erakogu

Pagulasteema kütab Euroopas kõvasti kirgi. Tõepoolest, kõigile meist on pinnuks silmis noored täies elujõus mustad poisid, kes nagu kipuvad  jõuga meie vaevaga loodud heaolu purustama. Kuid asjal on ka teine tahk, millesse me pole võib-olla viitsinud süveneda, kirjutab Raul Pint.

Minu isa oli üks paljudest, kes otsustas eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel jääda Eestisse metsavennana  vabaduse eest võitlema. See tähendas kolme aastat elu koos kaaslastega  Mulgimaal liivakivisse lõhatud koopas, diversiooniakte punaste vastu  ja üheskoos igaõhtused Ameerika Hääle kuulamisi, kust saadi sõnum – Eesti poisid pidage vastu, me kohe tuleme.

Nagu täna teame jäid võidukad vabastajad tulemata ja suurriikide poliitmängud lõppesid pea viiekümneaastase Nõukogude okupatsiooniga. Isa ja tema kaaslaste vastupanuvõitlus päädis NKVD puhastusoperatsiooniga, peale mida said ellujäänud 25+5  aastat  Siberit.

Seitse aastat hiljem lahkus isake Stalin õnneks siitilmast ning järgnes suur amnestialaine, mille käigus paljud, ka paljud eestlased, perspektiivitust saatusest vangilaagris pääsesid.

Muide, rahvusvahelise kogukonna humaansusest rääkides – Süüria passiga ei ole praktiliselt ühtegi riiki võimalik viisat saada.

Järgneva elu hoidsid nii isa kui teised poliitvangid äärmiselt madalat profiili, et kuidagi oma elu ära elada. Oma viga, et teiste eeskujul paadiga ära ei põgenenud, kui veel sai...

Patriotismi hinnaks oli rikutud elu. Eesti Vabariigi taasväljakuulutamisel nägin esimest korda isa nutmas.

1991. aasta augustis, kui nõukameelsed proovisid juba lagunenud Nõukogude Liidus võimu uuesti üle võtta, muutus Eestis juba käes olnud vabadus  vägagi küsitavaks. Kõik märgid viitasid, et neljakümnendate stsenaarium kordub – kulakud Siberisse ja muud repressioonid.

Põgenikukogemus Rootsis

Sel ajal juba noore ettevõtjana kuulusin üheselt sihtgruppi, kes järgnevad aastakümned oleks Siberis veetnud. Otsus tuli hetkega - minema ja kohe. Samal seisukohal olid ka vanemad.

Taskus ainsa varandusena kõik enda ja vanemate säästud, istusime koos abikaasaga esimesele Soome suunduvale laevale, et mingil viisil jõuda Rootsi ning seal asüüli paluda. Läksime teadmisega, et tagasiteed ei ole.

Stocholmis anti meile peavari põgenikele kohandatud hotellis, kolm korda päevas lihtsat, aga korralikku toitu ja kahe peale 600 Rootsi krooni taskuraha nädalas. Me ei olnud vangid vaid põgenikud, võisime vabalt ringi liikuda, kuid ööbima pidime pagulaskeskuses.

Mõned nädalad hiljem, kui Venemaal olid vanameelsed maha tambitud, kutsuti meid Rootsi migratsioonitalituse poolt välja ja küsiti, kas tahate koju minna – Eestis on olukord stabiliseerunud. Loomulikult tahtsime. Rootsi riik ostis meile piletid ja saatis sadamasse. Seni meenutan oma kogemust põgenikuna lugupidamisega Rootsi riigi suhtes – meile anti võimalus edasi elada juhul kui kodumaal oleks juhtunud halvim.

Olen oma äritegevuses  sattunud  väga paljudesse riikidesse ning suhelnud väga paljude eri rahvustest erinevate inimestega. Sügava jälje mällu on jätnud kohtumised süürlastega, seda enam, et 2004. aastal automatkal õnnestus seal riigis ka lühiajaliselt viibida. Jättes kõrvale teatavad poliitilised  eripärad oli riik nagu riik ikka on – hüvede ja puudustega. 

2014  kevadel sattusin ühes Aasia pealinnas suhteliselt ebatavalises olukorras veetma mitu päeva koos kõige ehtsama Süüria sõjapõgenikuga. Tegu oli rahuliku tõsise intelligentse neljakümnendates eluaastates mehega, kes oli jätnud maha kõik, mis tal oli, ja lahkunud vägagi keerulisel viisil Süüriast. Eesmärgiks oli jõuda mõnda arenenud riiki, kus saaks uut elu alustada kartmata, et laps õues miini otsa astudes tükkideks lendab või ta naine enne pea mahalõikamist tema silme all vägistatakse.

Pärispõgenikud on inimesed ilma valikuteta. Neil ei ole enam praktiliselt midagi peale oma elu . Ja elu antakse sulle üks kord.  Kui sul on lapsed, on sul veelgi vähem valikuid.

Tegu oli Süüria korraliku kesklassi esindajaga, kellel oli kolm last, maja, kaks autot ja prestiižne ning hästitasustatud töökoht. Maja oli jõudnud juba saada kergemat sorti pommitabamuse. Kõik jäi maha, pere läks pakku kuhugi maakohta ootele, kuniks pereisa saab ennast maamuna peal kuhugi paika, et siis mingil viisil korraldada pere taasühinemine.

Ainus, mis oli tema jaoks oluline – et ei oleks sõda.  Ka kliima polnud väga oluline. Minu soovitusel hakkas ta ÜRO Bangkoki esinduse vahendusel  läbirääkimisi pidama  Kanada saatkonnaga. Seal riigis ruumi palju ja inimesi vähe...

Muide, rahvusvahelise kogukonna humaansusest rääkides – Süüria passiga ei ole praktiliselt ühtegi riiki võimalik viisat saada.

Ohus inimene püüab end päästa

Pärispõgenikud on inimesed ilma valikuteta. Neil ei ole enam praktiliselt midagi peale oma elu. Ja elu antakse sulle üks kord.  Kui sul on lapsed, on sul veelgi vähem valikuid.

Pagulasteema lahtimõtestamisel tuleb  mõista asja olemust ja vaadata peeglisse – mida teeksin ise olukorras, kui mind ja minu perekonda ähvardab reaalne oht vedeleda homme oma maja lähedal  mahalastuna  ning kärbsed sumisevad ... Ja lähtuda  sellest oma seisukoha kujundamisel.

Riigi või Euroopa asi on korraldada efektiivne filtreerimissüsteem, mis eraldaks tegelikud abivajajad  ilusa elu otsijatest.  Kõrvaklappidega noori rahulolevaid logardeid, kes ühtlasi heameelega su rahakoti ära virutavad, ei taha meist keegi. Samuti ei taha me  igapäevaseid granaadiilutulestikke nagu Malmös viimasel ajal kombeks.  Rääkimata majanduslikust ning kultuurierinevuste koormast, mis paratamatult sellises olukorras vastuvõtva riigi õlule langeb.

Tõenäoliselt peaks lisaks filtreerimisele olema  mitmeastmeline ajapuhver, mis terad sõkaldest eristab. Näiteks esimesed kuud isoleerituna pagulaskeskuses, siis pool aastat ajutise elamisloaga, seejärel aasta ajutise elamisloaga.

Kokku paariaastase ajapuhvri jooksul tuleb ilmselgelt välja, kes mida otsima on tulnud. Kes uut ja turvalist paika päikese all, kes lihtsalt ilusat elu ja rammusat abiraha. Hea spetsialist  leiab nahavärvist sõltumata ka Eestist alati töö, olgu siis krohvija, puusepa või programmeerijana.

Ühtlasi on sõjakolletel  omadus pikapeale maha rahuneda, mis omakorda tekitab inimestele võimaluse koduriiki  naasta. See ju peaks olema nö. õige põgeniku põhieesmärk. Jääda ellu ja vabadusse ja olukorra normaliseerumisel  pöörduda koju tagasi.

Olgem humaansed  tõeliste sõjapõgenike vastu  ning andkem  inimestele  võimalus  jääda ellu. Seda jäigem võiks olla  positsioon  õnneotsijate ja abiraha jahtijate  suhtes.