Urmas Paet: põgenikelaine võib viia Euroopa suuremasse kriisi

Urmas Paet Foto: Peeter Langovits

Kahjuks on peaaegu alati vaja ühte suurt tragöödiat, et juba pikalt olemas olnud ja järjest paisuvat probleemi ka tegelikult tõsiselt hakataks võtma, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet.

Nii oli see paljude lääneriikide suhtumisega Vene agressiooni Ukrainas, kus tõsine murrang hoiakutes saabus alles pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist. Nii on see ka nüüd kiiresti kasvava Euroopa-suunalise põgenikelainega. Paraku oli taas vaja ühte suurt konkreetset katastroofi ehk 700 inimese uppumist Vahemerel.

Aga eks tegemist ongi raske teemaga, millel häid ja kiiret tulemust toovaid lahendusi pole. Suur osa Vahemerest kaugemale jäävaid ELi liikmesriike on üritanud pigem sellest mööda vaadata. See on aga süvendanud kiiresti kasvava põgenikelainega rinnutsi seisvate Lõuna-Euroopa riikide frustratsiooni ja õigustatud kriitikat ELi valikulise solidaarsuse kohta.

Hüppeliselt kasvanud ja järjest suureneva põgenikearvu peamine põhjus on viimastel aastatel Euroopa vahetus naabruses tekkinud või intensiivistunud vägivald. Need miljonid inimesed, kes on neist konfliktipiirkondadest lahkunud või lahkuvad, ei ole parema elatustaseme otsinguil. Need inimesed põgenevad oma laste ja iseenda elu päästmiseks.

Konflikte ei suudeta lõpetada

Muidugi on õige jutt, et põgenikeprobleemi lahendamiseks tuleb aidata kaasa vägivalla lõpetamisele, sest see ongi inimeste põgenemise peamine põhjus. Reaalsus on aga see, et viimastel aastatel pole suudetud ühtki neist konfliktidest peatada või lõpetada, küll on neid aga hoopis juurde tekkinud. 

See kõik on paraku juba tagajärg ning arutada tuleb ka, kuidas meeleheitel põgenikke aidata nii, et nad jääksid ellu ja saaksid oma kodumaale tagasi pöörduda, kui konflikt seal ühel päeval lõppeb. Esimene hädaabi võimalus on uute põgenikelaagrite rajamine lähimasse turvalisse piirkonda. Aga mitte lihtsalt järjekordsed põgenikelaagrid, vaid sellised, kus oleks ka tegelikult tagatud adekvaatne varustatus, lastele koolid jne. Süüria põgenikelaagrite olukord on kehv näide, sest ÜRO hinnangul pole 85 protsendi ulatuses toit ja muu tarvilik neis tagatud. 

Eesti ei saa lahenduste pakkumisest kõrvale jääda. Ei saa olla nii, et Venemaa agressiivsusega tegelemine peab olema kogu Euroopa mure, kuid sadade tuhandete sõjapõgenikega peavad toime saama ainult mõned ELi liikmesriigid. Seega Eesti on asunud küll positsioonile, et põgenike jaotamisel ELi liikmesriikide vahel tuleb lähtuda küll vabatahtlikkusest, kuid kirjeldada tuleks, mis oleks Eesti jaoks selle vabatahtlikkuse sisu. Kujutage ette, et 1944. aastal oleks näiteks Rootsis tõsimeeli arutatud, et Eesti rannikul olevad paadid tuleks põletada, et inimesed liikuma ei pääseks. Mõeldamatu. 

Põgenikeprobleem ei lähe lihtsalt mööda. Sellel on ohtlik potentsiaal kujuneda Euroopa suurimaks probleemiks. Juba praegu on laupkokkupõrkekursil ühelt poolt euroopalikud väärtused, inimõigused, inimelu pühadus ning teiselt poolt Euroopa väsimus põgenikest, sallimatuse kasv ja arrogants, mida kirjeldas paatide põletamise idee väljapakkumine. See tekitab Euroopa ühiskondades segadust, nõutust ja pessimismi.

Schengeni jätkusuutlikkus

Kasvav praktiline mure on rünnakud Euroopa-sisesele vabale liikumisele ehk Schengeni süsteemile. Itaalia on ähvardanud hakata põgenikke mujale Euroopasse suunama ning Prantsusmaa seepeale hoiatanud piirikontrolli taastamise võimalusega. Aga kui lisada põgenikele ka terroristid, illegaalsed võõrtöölised ja muud mured, siis koguneb Schengeni jätkusuutlikkuse vastaseid argumente parasjagu. Schengeni lõpp oleks aga tugev pauk Euroopa vabadustele ja ühtsusele.

Lisaks on põgeniketemaatika oma lihtsustatud meeldib-ei meeldi käsitluses vesi erinevate populistlike ja välismaalaste- ning ühtse Euroopa vastaste äärmuslike poliitiliste jõudude veskile. 

Seega, millised on ELi tegelikud võimalused põgenikesurvet leevendada ilma, et mindaks tõsisesse vastuollu Euroopa olemuslike põhiväärtustega. Muidugi tuleb anda maksimaalne diplomaatiline panus kokkulepete saavutamiseks, et vähendada konflikte Euroopa vahetus naabruses ja muidugi Euroopas endas ehk Ukrainas. Süüria kodusõja lõpp ja ISILi väljasurumine annaksid juba olulise panuse põgenikelaine vähendamisse.

Rajada tuleb adekvaatselt varustatud põgenikelaagrid turvalises piirkonnas konfliktipiirkondade läheduses. See eeldab kokkuleppeid vastavate riikidega, kuhu sellised laagrid rajada ning süsteemset varustamist.  

Kiiresti ja oluliselt tuleb tugevdada ELi piiriagentuuri Frontexit ning suurendada ka liikmesriikide panust Vahemere patrullidesse ja päästevõimekusse. Saavutada tuleb tugevalt motiveeritud vabatahtlikkusel põhinev (see on hetkel ainuke reaalne variant) põgenike ümberpaigutamise lahendus riikidest, mis on kõige suurema surve all. Abiks saab olla ka ELi keskne rahaline toetusmehhanism. 

Oluline on tihe koostöö Türgiga põgenikega tegelemisel. Eesmärk võiks olla, et ELi ja Türgi koostöös leitakse Türki jõudnud põgenikele lahendus Türgis.