Juhtkiri: vale amet, mis muud

Foto: Urmas Nemvalts

Paar nädalat tagasi ilmus Postimehe laupäevalisa Arter vahel Eesti stand-up’i ehk püstijalakomöödia edetabel. Ott Sepp, Jaak Prints, Andrus Vaarik ja teised, mõned täitsa naljakad tükid. Aga ometi, võrreldes näiteks Briti komöödiaga on meil naljalava pisut lahja. Mõned ütlevad, et põhjus on lihtne, juba tõenäosuse järgi võrsub Monty Python pigem poolesaja kui pooleteise miljoni pinnal. Aga tegelik põhjus võib olla hoopis selles, et me ei oska oma andeid märgata ja neid lavale suunata, vaid laseme neil tolmustes kabinettides bürokraadipinki nühkida. Selle asemel et nende katseid huumori vallas tunnustada, hoopis hurjutame neid.

Edasine võib kõlada naljana, aga võib ka mitte kõlada. Alates 2012. aasta jaanuarist, mil Priit Toobali ja Lauri Laasi hakkasid seletama avalikkusele, kas, kes ja miks ikkagi näppas Hannes Rummi kirjad, kes võltsis dokumente ja kes keda teise erakonna tagant nuhkima mahitas, on kõike nende räägitut saatnud uskumatuse foon. Aegamööda see uskumatus süvenes. Alguses ei usutud seda, mida mehed rääkisid, hiljem ei usutud juba ka seda, et nad pärast kõiki tõendeid endiselt räägivad seda, mida nad räägivad. On hurjutatud, tehtud poliitilisi avaldusi, kirjutatud artikleid ja arvamuslugusid, räägitud moraalsest kriisist – ei midagi.

Kulminatsioon saabus ilmselt juba 2012. aasta juulis (asi oli jõudnud Harju maakohtusse), mil Lauri Laasi ütles, et nii tema kui Priit Toobal on korralikud Eesti Vabariigi kodanikud ja tublid inimesed ning kasutanud ainult ausaid võtteid. Uskumatus, et keegi võib nii häbematult luisata, lõi avalikkusel korraks hinge kinni.

Aga mis oleks, kui mõelda sellest pigem nagu stseenist kunagisest Elmo Nüganeni lavastusest «Armastus kolme apelsini vastu», kus Pantalone Fata Morgana arusaamatule sõnumile «ööd on siin mustad» mõtte leidis: kõik vastuolud ja arusaamatused lahenevad, kui mõista, et tegu on lihtsalt paarisklouniga.

Mõelgem korraks selle peale. Toobalit ja Laasit on kogu aeg valesti mõistetud. Neis on kadestamist väärt potentsiaal saada headeks koomikuteks, kuid keegi ei ole neid märganud, selle asemel on neid vaid hurjutatud ja süüdi mõistetud. Tõsi, päris patuta ei ole ka mehed ise: nad on valinud lihtsalt vale ameti.

Kuid veel ei ole hilja viga parandada. Professiooni vahetamiseks on vaja vaid veidi pealehakkamist iseendalt ja väikest julgustavat müksu ühiskonnalt. Kui Toobal ja Laasi lõpliku süüdimõistmise korral riigikogu koha kaotavad, on ühiskond sellega oma julgustava müksu teinud.

Tõsi, sinna läheb veel veidi aega, sest Tallinna ringkonnakohtu süüdimõistev otsus plaanitakse vaidlustada riigikohtus. Kuid võimalust hakata kohtuistungile pileteid müüma võiks siiski kaaluda. Mitte üksnes menetluskulud ei vaja tasumist, vaid ka kõik suured asjad algavad väikestest, ja ehk on meestel julguse kogumiseks vaja vaid veidi praktikat, naeru ja aplausi.