Kunstnik Toomas Lausma kirjutab, et Eestis peaks õpilasi rohkem erinevatesse organisatsioonisesse koondama ning seeläbi kaasajastada kogu õppetööd.
Lugejakiri: õpilased organisatsioonidesse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasia steppide avarustelt Läänemere kallastele tõrjutud soomeugrilaste laialipaisatud killukestest kujunes siinmail ajaloo tahtel eesti rahvas. Nii ca 100 000 aastat tagasi arenes Ida-Aafrika kõrvetava päikese all ühest mustanahalise inimeellase «Evast» meie praegune inimkond. Seega oleme siin maailmas üpris noor nähtus.
Õpikute lehekülgedelt on meile meelde jäänud neandertallased, kellega meie kauged esivanemad Euroopasse jõudes nii ca 30 000 aastat tagasi ühiselt inimtsivilisatsiooni hälli jagasid.
Kõik inimesetaolised liigid peale inimrassi on siit maailmast kadunud.
Inimesega kokkupuude oli neandertallastele hukatuslik, neist on alles jäänud vaid koopajoonised ja kõdunemata luud. Kõige julmem, kohastumisvõimeline, igale poole trügija, jäi kõikjal peale.
Inimkonna senine ajalugu on eelkõige lugu lõpututest veristest sõdadest. Vennatapuga algavad kõige tuntuma raamatu, Piibli, loodki. Inimkond on seni ikka tõelisteks kangelasteks pidanud tapatalgute korraldajaid. Kristus on suur erand ja küsigem, palju meist temasse usub.
Juba lasteaialastele on tuttavad sellised mehed nagu Aleksander Suur, Attila või Napoleon, tänapäeva pole mõtet nimetadagi. Piltlikult öeldes, kes esimese omasarnase tappis, seda kangelast me teame, aga kas keegi ratta leiutaja nime teab? Nii võiks jätkata.
Kui tahame tõepoolest seda, et planeedil Maa inimkond edasi kestaks, peab oma mõttelaadis ja tegudes midagi väga olulist muutma. Olelusvõitlus tuleb teadlikult tegutsedes asendada tolerantsusega, sügava armastusega, kaasinimeste ja kogu elava ja elutu looduse suhtes. Sallida ja armastada tuleb mitte ainult omasugust, vaid kõike elavat.
Helgemad pead meie hulgast on välja arvestanud, et kui inimkond endistviisi jätkab, saabub lõpp vähemalt paari sajandi möödudes. Keda või mida siis ja kuhu endaga kaasa viime, sellele pole tahtmist isegi mõelda.
Järelikult seisneb alanud sajandi suurim ülesanne, mille ajalugu inimkonna ette on seadnud, humaanse inimese kujundamises. Kui me seda ei tee, on kõigel lõpp. Seda põhitõde mõistsid juba prantsuse valgustajad. Nemad nägid probleemi võtit hariduses ja tabasid naelapea pihta. Ainult see nael on siiamaani sisse löömata.
Seega kõikidest uuendustest, mis meil siin väikeses vabariigis ees seisab, on üks peaülesanne hariduse kõigile kättesaadavus ja seda moel, et igaüks saaks momendi parima hariduse oma võimete ja oskuste välja arendamiseks.
Tuleb julgelt öelda, et kool ei ole mitte ainult õpetamise koht, vaid eelkõige kasvatusasutus.
Haridus peab seega kättesaadav olema igale ühele tasuta igas hariduse astmes.
Sellest oleneb ka meie rahva püsimajäämine. Mitte keelest või meelest!
Meie ühiskonnas valitsev moto on olla edukas. Edukas saab olla ultraliberaalses ühiskonnas, kui vahendid edukuse nimel ei valita. On väljakujunenud tava, et «tippudele» kuulub kõik, ülejäänutele see, mis üle on jäänud.
See põhiprintsiip valitseb kõikidel elualadel. Võrrelge direktori ja koristaja, tipplaulja ja kõrtsi taustalaulja, kojamehe ja riigikogulase palka. Kokkuvõtlikult: võrrelge 7 protsendi sissetulekuid ülejäänutega. Hea, et sellist statistikat ei ole avaldatud, sest pool ühiskonnast võiks saada rabanduse.
Meie majandusteadlased räägivad laastava kriisi puhastavast toimest. Teatud osa ühiskonnast muutuvat seeläbi veelgi kirkamaks. Kooris ülistame rahvust, riiki, raha. Kui rahapakk on ikoonina nurgas (kas ikka igal ühel on?), siis on õnnelik elu tagatud.
Tippudele ühiskonnas tähendab õnn vabadust teha kõike, mida raha võimaldab, enamikule aga igavest igatsust inimlikust elust praeguses elus. Esimest on meil ühiskonnas küllaga, teist ei suuda enamik leida.
Sellises ühiskondliku mõjutuse katlas me kooli kaasajastada püüamegi. Siit järeldub, et kõigepealt olgu selge, millist ühiskonda me tahame. Kas jätkame teel, mille meie «suur eeskuju» hülgab, või muutume osaks Euroopast ja võtame siiski omaks Euroopas valitsevad väärtushinnangud.
Pärast laulvat revolutsiooni hüüti kooris: kool õpetab, kodu kasvatab. Selle põhimõtte ellurakendamine oli vabas Eestis esimene samm uue kooli loomisele.
Kui kool loobus kasvatustööst, võttis selle üle tänav. Nõukogude ühiskonna ja Kolmanda Reichi kool koondas õpilased organisatsioonidesse, kus viimased tegutsesid partei range kontrolli all eesmärgiga, kasvatada ustavaid sõdureid ülemaailmsele revolutsioonile. Vastik ja moraalitu tegevus.
Kuid kas siit on õige teha järeldusi, et õpilasorganisatsioone pole vaja? Kui tõesti tahame, et meie hariduselu uueneks, kaasajastuks, siis peame kaasama sellesse töösse organiseeritud õpilaskonna. Kõik meie õpilased peaksid kuuluma mingisse organisatsiooni.
Praegu valitseb õppeasutuste kasvatustöös «tänavamaffia», kes teostab praktilist kasvatustööd. Rusikavõimu all hirmunud pedagoogid istuvad värisedes vahetunni ajal õpetajate tubades.
Vähesed õpilastest julgevad koolis valitsevale võimule vastu astuda. Tänava võim tuleb asendada õpilasorganisatsiooni omavalitsusega. Kui me oleme seda saavutanud, siis õppetöö kaasajastamine rakendub nagu iseenesest.