Muusikaõpetajaid tuleb rohkem väärtustada ja kultuuriküsimustes ei saa üle ega ümber ka n-ö betooni teemast, kirjutab endine kultuuriminister Laine Randjärv.
Laine Randjärv: Muusika-aastal muusikaharidusest
16. veebruar 2015, 16:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2015. aasta on Eestis muusika-aasta. Kavas on hulgaliselt tipptasemel sündmusi erinevates žanrides ja vormides. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida.
2014. aastal leidis taas aset Laulu- ja tantsupidu, mis enne toimumist, nagu tavaliselt, küttis kirgi nii repertuaari valiku kui ka peokorralduse osas. Ent pärast laulu «Puudutus» viimaste nootide kõlamist puudutas laulupidu meid kõiki siiski nii tugevasti, et selle võimsa emotsiooni lainel lenneldi veel kaua. Aga ka sellest ei taha ma rääkida.
2018. aastal tähistab Eesti Vabariik oma sajandat sünnipäeva ja samal ajal ollakse Euroopa Liidu eesistuja. 2019. aastal toimub juubelilaulupidu, mis märgib 150. aastat esimesest üldlaulupeost, samal aastal möödub ka sada aastat muusikalise kõrghariduse andmise algusest Eestis.
Just sellest viimasest tahan ma rääkida. Tähtpäevade väärikaks tähistamiseks – olgu need ettevõtete sündmused, koolide kokkutulekud, suured konverentsid, omavalitsuste aastapäevad või erakondade suurkogud – vajame alati muusikalist kujundust. Kutsume esinejatena kohale väiksema või suurema instrumentaalansambli, bigbändi, kammer- või popsolisti, vahel ka laulukoori. Pillimehed on neid väljakutseid nimetanud keikka’deks, koorid aga hindavad lihtsalt võimalust esineda. Laulupeol oleme uhked oma heliloojate üle, noore sirguva muusikute põlvkonna ja uute teoste üle repertuaaris.
Et aga meil oleks olemas Arvo Pärt või Pärt Uusberg, Filharmoonia kammerkoor, Rahvusooper Estonia või Muusika- ja Teatriakadeemia, on riigis vajalik tagada laiapõhjalise alusega muusikaõpetus kui võrgustik. Selline, mille najal tipud tõusevad ja püsivad.
Milles siis probleem on? – võiks nüüd küsida kõrvaltvaataja. Laulupeod on ju olemas ja teater toimib. Ooper on rahvast täis ja kontserdisaalides kõlavad maailmaklassika kullafondi kuuluvad teosed.
Veel on see nii. Aga varsti ei pruugi enam olla. Alustame tipust – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on avalik-õiguslik kõrgkool oma seadusega. Otsa nim Tallinna Muusikakool, Elleri nim Tartu Muusikakool ja Tallinna Muusikakeskkool on Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavad asutused. Kuid muusikakoolid, endise nimega lastemuusikakoolid, on kohaliku omavalitsuse halduses.
Praegu puuduvad igasugused võimalused kavandada või mõjutada niisuguste muusikakoolide tegevust. Omanikul, kohalikul omavalitsusel, on õigus muusikakool reorganiseerida või likvideerida, küsimata nõu või nõusolekut kelleltki. Keeruline on ka valdadevaheline pearaha arveldamine muusikakoolides õppijate osas.
Mõnigi andekas laps ei pruugi saada võimalust lõpetada oma koolitee, kui tema koduvald on teinud otsuse, et enam ei maksa noore õppija eest teise valla koolile pearaha. Väga palju sõltub siin kohaliku omavalitsuse juhtidest – neis omavalitsustes, kus majanduse vundamendina hinnatakse haridust, haritust ja kultuuri, leitakse kuitahes kitsastes oludes võimalus muusikakooli jätkamiseks ja muusikaõpetaja töötasu tõstmiseks üldhariduskooli õpetajate palgataseme kõrgusele. Õnneks selliseid omavalitsusi leidub nii Harju- kui ka Raplamaal.
On tarvis mõista, et nagu maja ehitus algab vundamendist, nõnda peab ka muusika alusharidus või põhiharidus pälvima meilt niisama palju tähelepanu, nagu üldharidus tervikuna. Kuid muusikaõpetaja palga võrdsustamist põhikooli õpetaja töötasuga ei ole ükski senine haridusminister pidanud kõneväärseks. Tihti ei saadagi aru, et muusikakoolis, s.t huvihariduskoolis, õpitakse samuti rangelt kinnitatud õppekavade järgi ja järgmisesse klassi viiakse õpilane üle alles pärast vastavate eksamite sooritamist. Niisiis ei ole sugugi tegemist käsitööringi sarnase koolivälise tegevusega, nagu võiks pealiskaudselt arvata.
Ent ometi – kuigi mitmetes koolides on koolitundidena olemas ka koorilaulutunnid, ei tasustata muusikaõpetajat sugugi võrdselt teiste õpetajatega, vaid hoopis madalama palgaga – huviringi tariifide järgi. Tihtipeale tehaksegi neid kooritunde lihtsalt missioonist. Sest laulupidu peab ju toimuma.
Muusikaõpetajate väärtustamine võrdselt teiste pedagoogidega – olgu see põhikoolis, gümnaasiumis või muusikakoolis – peaks olema riigi haridusjuhtidele üheselt mõistetav. Muusikaõppeasutuste taristud ja õpitingimused peavad olema heal tasemel ja arvestatavad, aga mitte muusikuid alandavad. Paraku pole sellest kuigi kaua aega möödas, kui vaidlused Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lõpuni ehitamise, s.t saali rajamise teemal leidsid vastuseks nipsakaid kommentaare, et «see olevat vaid raharaiskamine ja kasutatagu parem olemasolevaid saale, näiteks Nordea oma».
Kolme kooli ühismaja (Otsa kool, Muusikakeskkool, Balletikool) ehitusprojektist tõmmati maha ujula, sest muusika ja balletikooli kasvandikele «ei olevat seda ju mingil juhul tarvis», ehkki sama suurtesse tavagümnaasiumidesse pole olnud patt ka bassein rajada. Muuhulgas pole mainitud uuele koolile ette nähtud ka saali. Heal juhul õnnestub nn kolme kooli perel ehk ära oodata kauaigatsetud EMTA saal, et siis seal oma oskusi täiendada ja kogemusi saada edaspidiseks interpreedi elukutseks.
Libisesin taas ohtlikule betooniteemale. Ent ilma katuseta pea kohal, vaid õhukeses telgis kügeledes ei ole arvatavasti võimalik koolitada maailmatasemel muusikuid.
Ent betooni teemalt tagasi inimese juurde. Leian, et muusikaõpetuse võrgustik – see tähendab, professionaalsete muusikute koolitus peab olema osa riiklikust kultuurihariduspoliitikast. Haridusministeeriumil, kelle eelarves vastav valdkond figureerib, tuleb seista hea selle eest, et tegevus toimuks ühtses, erinevaid astmeid toetavas ja tunnustavas süsteemis, sõltumata sellest, kas kool on riigi või kohaliku omavalitsuse valitsemisalas. Meenutagem siinjuures, et meie muusikakoolides alustab muusikuteed enamus tuleviku professionaalidest.
Olenemata sellest, et täna Eestis veel puudub ühtne muusikahariduse puu alates algastmest doktoriõppeni välja, on selle aluspinna ehk muusikakoolide tegevust juba 22 aastat vastutustundlikult ja professionaalselt koordineerinud Eesti Muusikakoolide Liit (EML). Ent sellest kahjuks ei piisa. Muusikaline alusharidus – alguste algus – tuleb lülitada võrgustikku, mis tagab tarifitseeritud kutsetunnistusega ja professionaali diplomiga õpetajatele võrdsed võimalused kõigi haridustöötajatega. Reformierakond on oma programmis seadnud eesmärgi kujundada Eestis terviklik muusikahariduse süsteem, mis sidustaks riigi-, era- ja munitsipaalmuusikakoolide, samuti ülikoolide tegevuse loogilise tervikuna.
100 aastat muusikaharidust Eestis on märkimisväärne saavutus. Professionaalse muusikahariduse mitmetasandiline võrgustik kui ühtne süsteem aitab koolitada nii harrastajaid kui hoida andekaid noori jätkuvalt muusikaelu keskmes. Selleks, et meie muusikakõrgkooli jätkuks üliõpilasi Eestimaalt ja et meie maailmakuulus traditsioon – laulupidu – kus kooride kõrval on oluline roll nii puhkpilli- kui sümfooniaorkestritel, kestaks igavesti.
Ja selle traditsiooni kestmine tähendab aga Eesti riigi kestmist.
Autor on koorijuht ja muusikaõpetaja, Riigikogu aseesimees, Reformierakond)