Kooliõpilasi valimispropaganda tegijateks treenida on lubamatu.
Juhtkiri: õpilased ja poliitikud
4. september 2010, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma teen õiget asja. Ma aitan oma tegevusega inimesi. Ma olen meeldiv inimene ja minuga on meeldiv ja kasulik suhelda.
Selliste väljenditega treeniti koolipoisse IRLi tellitud Peep Vainu koolitusel selleks, et käia ukselt uksele ja teha IRLile valimispropagandat, kommunikeerides peamiselt ühte: inimeste arvamus on IRLile oluline, seega tuleks tulevastel riigikogu valimistel hääletada just nende poolt.
Koolitusest andis koolipoistele teada huvijuht, kelle kooliga IRL oli ühendust võtnud ja kes toimunus suurt probleemi ei näe.
Peep Vain on tema sõnul «defitsiitne härra», kelle koolitus maksab palju, ja kui üks erakond pakub seda puhta tasuta, oleks ju rumalus mitte võimalusest kinni haarata. Lapsed pidid tema arvates teadma, millega on tegu, ja kas neid seal värvati või ei värvatud, pole ka suuremat vahet, sest igal lapsel on «endal mõistus peas».
See «endal mõistus peas» on aga määratlus, mis vääriks lähemat analüüsi. Selgub, et kas teismelisel on parajasti mõistus peas või mitte, ei sõltu mitte niivõrd teismelisest kui sellest, kuidas määratlejatele endile kasulikum on. Kuidas muidu seletada seda, et valimispropagandale vastu seismiseks on noored juba piisavalt oma peaga mõtlejad, aga kui on juttu valimisea langetamisest, siis mitte.
Kuid üks on selge: kui teismelised, keda peetakse valimistel oma otsuse ütlemiseks liiga kergesti mõjutatavaks ja vähekompetentseks, pannakse uskuma, et ühele konkreetsele erakonnale ukselt uksele valmispropagandat tehes teevad «õiget asja» ja aitavad «oma tegevusega inimesi», siis on täiskasvanute väärtushinnangutes midagi väga korrast ära.
On selge, et juhtunus huvijuhti süüdistada on ülekohtune. Pigem käitusid ebaeetiliselt IRLi esindajad, kes osalejaid otsides koolidega ühendust võtsid.
Peaks ju selge olema, et samamoodi nagu ei saa laste- ja noorteüritustel reklaamida alkoholi, mis neile vanuse tõttu keelatud on, ei saa ka teismelisi, kes ise veel ei vali, siduda poliitiliste kampaaniatega.
IRLi praegust käitumist võib aga võrrelda olukorraga, kus teismelistele sigarette mitte üksnes ei reklaamita, vaid neile endile mõjusamate kaadrite saamiseks pläru suhu pistetakse.
Ehk ei olnudki see kõik IRLi enda väljamõeldis. Ehk oli tegemist valimiskampaaniat juhtima palgatud firma initsiatiiviga.
Kuid ka sel juhul, kui tegu ei olnud mitte erakonna, vaid kampaaniameistri initsiatiiviga, pidi olema keegi erakonnast, kes sellise kampaania kinnitas. Kas ta ei tundnud hetkekski, et selle teguviisiga ei ole eetilises mõttes kõik päris nii, nagu olema peaks?