FOTO: Raamat

Lutikad on ühed lahedad sellid, ja teised putukad kah, selgub. Vanemad inimesed, keda mainitud isendid puremas käisid, on ehk teisel arvamusel, ent kui nad loevad läbi lennujaamalutikaraamatu, siis küll nad oma vaated ümber vaatavad.

Tänapäeva lastele võib lutikate ja prussakate seiklustest pajatada küll, sest need elukad kodudes enam ringi ei luusi. On pigem müütilised olendid nagu leemur, kellest Kairi Look oma eelmises teoses pajatas.

Niisiis sünnib Vanas Lennujaamas lutikas Ludvig ja kuna toimis liigiaretus – neid, kes oskasid prantsuse keelt, arvutada ja viiulit mängida, paljundati kiiremini ja arvukamalt – oli temagi üsna nutikas.

Elu kogukonnas on ilus, kuni koer Robi toob halva uudise: tulemas on puhtusekontroll ning kui kõik on räpane, ja seda ta ju on, pannakse lennujaam kinni.

Elanike üldkoosolekul – lutikad, kärbsed, rohutirtsud, tarakanid, termiidid ja muu asjalik ning tõsiseltvõetav seltskond – otsustab kodus korra enam-vähem majja lüüa. Tõsi, rääkida on lihtsam kui teha, aga lutikad on harjunud raskusi ületama.

Ega siin ole muud öelda, kui et lahe ja lõbus raamat. Ning väga ilusas eesti keeles. Oleks ainult lugejaid, sest tänapäeva lapsed on kahjuks enamasti arvuti ja multika usku.