Olev Remsu: Bütsants ja Eesti. Ligi ja Ossinovski

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Vanasti peeti meil koledaks kõrvalkihelkonna hingelisigi, neid polnud ju keegi suurt näinud ning see kinkis toreda põhjuse sepitseda nende kohta lorilaule, kirjutab kolumnist Olev Remsu. Kui rohkem liikuma hakati, leiti, et naabrid ei erine omadest mitte millegi poolest.

Üks asi häirib mind. See, kui rahvustele omistatakse mingeid iseloomujooni. Sakslased olevat täpsed, prantslased kergemeelsed, inglased viisakad, ja mida kõike veel. Niisugune suhtumine on minevikujäänuk, ent tänapäevalgi leidub neid, kes püüavad sellest kinni hoida, seda virgutadagi. Karuteene selles osas osutas populaarne brošüürisari «Sellised nad on…», mis püüdis kinnistada juba kaduvaid eelarvamusi. Seal püüti iseloomustada ameeriklasi, venelasi ja veel paarikümmend rahvust, teiste hulgas belglasigi, keda on olemas sama palju nagu kunagi oli nõukogulasi-sovette. Belgia rahvusest võiks rääkida ainult belgia keeles.

Rahvustel ei ole iseloomu. Rahvused erinevad üksteisest keele-kultuuri, välimuse (rassid selle sõna teaduslikus tähenduses), ajaloo ja vahest veel millegi poolest, ent iseloomu poolest mitte. Minu meelest on depressiivikuid, skisoidseid, melanhoolikuid, ekstraverte, introverte ja kõiki neid teisi kõigis rahvustes enam-vähem võrdne protsent. Viisakaid inglasi peaks olema laias laastus sama palju kui viisakaid prantslasi ning täpseid prantslasi enam-vähem võrdselt kergemeelsete inglastega. Ja ka sulisid kõigi rahvuste hulgas on võrdselt, täpselt samuti nagu ausaid inimesi. Ahneid ja ihneid juute ning labaseid ja prostasid venelasi on sama palju kui nende iseloomuvendi eestlasi.

Ma arvan, et omaduste pookimine teisele rahvusele on üks ksenofoobia liike ning see sündis rahvustevaheliste kontaktide vähesusest. Mis rahvuste! Vanasti peeti meil koledaks kõrvalkihelkonna hingelisigi, neid polnud ju keegi suurt näinud ning see kinkis toreda põhjuse sepitseda nende kohta lorilaule. Kui rohkem liikuma hakati, leiti, et naabrid ei erine omadest mitte millegi poolest. Siis võeti hammaste vahele lätlased. Oo, mida kõike nende kohta kokku keerutati! Ja varsti selgus, et oleme nendegagi sarnased nagu kaks tilka vett. Nii see globaliseerumisprotsess algas.

Taasiseseisvuse ajal oleme saanud reisijarahvaks, ja hoiame siis mööda maailma rännates silmad lahti. Varsti teame, et meiesuguseid on terve ilm täis – meie iseloomuvendi on nii Aafrikas, Hiinas, Tasmaanias kui ka Tšuktšimaal.

Eelarvamused aga sulgevad ka rändurite silmad, suunavad neid valeüldistustele. Kui sakslaste täpsusesse uskuv inimene näeb kuskil Saksamaal rongi, mis õigel kellaajal vaksaliperrooni ees peatub, saab ta kinnitust oma eelarvamusele – vaadake, sakslased ongi täpsed, nagu ma teile rääkisin! Kui ta juhtub Pariisis nägema tänaval suudlejaid, nendib ta rõõmuga oma rikkalikke teadmisi – rahvas ei eksi, prantslased ongi kergemeelsed.

Venemaal pole 70 protsenti elanikest välismaal käinud, nendele võib sisendada, et piiri taga elavad vastikud tüübid, kes tahavad aina kallale tulla.

Ja nüüd siis asjast, mis sundis mind sulge haarama, nimelt Jürgen Ligist ja Jevgeni Ossinovskist, reformierakondlasest-liberaalist ja sotsiaaldemokraadist.

Oletame, et parteilisus tähendab ikka veel maailmavaadet.

Ühes on need kaks võrdlemisi vastandlikku ideoloogiat sarnased, seda vähemalt algprintsiipide järgi – kumbki ei ole ehitatud rahvusele, kumbki ei põe riigikultust. Ei rahal ega proletariaadil pole isamaad. Meie reformikad on aga kaunikesti isamaalised, kipuvad selles mõttes sarnanema žirinovskilastest liberaaldemokraatidega naabermaal.

Olgu veel vahele öeldud, et ma olen variserlikkuse vastane, mulle meeldib, kui inimesed ütlevad otse välja, mida nad mõtlevad. Mulle meeldib ka vaba kõneviis, ma ei salli poliitkorrektsuseks maskeerunud silmakirjalikkust. Mulle meeldib ka see, et minister reageerib ja suhtleb Palgeraamatu kaudu. Selle lause võiks kirjutada ka mitmuses – kui ministrid suhtlevad.

Mäletan oma vaimustust, kui lugesin kuskilt memuaaridest, et enne sõda võis ministreid näha pühapäeva hommikul Feischneri kohvikus, võis minna nende laua juurde ning öelda neile oma arvamuse mingi asja kohta. Olgu tänapäeva Feischneriks Facebook-Palgeraamat.

Niisiis, Ligi repliik Ossinovski aadressil kõlas «sisserändaja poeg roosast erakonnast». «Roosa» on mõistetav, oravad ei raatsi oma sissetulekuist loovutada heidikutele supiraha, nad on oma lipukirjaks võtnud, et tasuta supi olemasolu on roosa udu.

Aga «sisserändaja poeg»? Mis on selle sügavam tähendus? Poja rõhutamine on puhas bütsantslus. «Sisserändaja poeg» oleks sealt alguse saanud kombe järgi siis Sisserändovitš.

Selle solvava repliigiga manifesteeris Ligi oma printsipiaalset ksenofoobsust, avaldas põlgust venelaste vastu, pidas mittesisserändajaid teistest etemaks.

Tõeväärtust on sellisel ütlusel sama palju kui lätlaste pidamisel kuuevarbaliseks.

Muuseas, me kõik oleme sisserändajad, ka Ligi.

Kas see oleks liiga vandenõuteooria moodi, kui oletada, et ehk on tegu teadliku, küünilise valimiseelse manöövriga populaarsuse võitmiseks/kinnistamiseks? Vene-viha ülespuhumisega, nagu seda tehti pronksöödega ning pärast lõigati rikkalik häältesaak?

Rahvas oleks nagu enesetapja. Või vähemalt riigitapja. Rahvale meeldib see, mis meeldib tema vaenlasele. Eesti ja eestlaste huvides oleks kahtlemata nii riigisisene kui ka riikidevaheline hea läbisaamine venelastega, ent rahvas annab hääled tülile, kuna selles on dramaatikat, on põnevust ja see kisub kaasa.

Vahest on Ligi tagasiastuminegi riugas selle nimel, et kellelegi koht vabastada? On ju Brüsselist tulemas inimesi, kes esialgu ilma ametita.

Mida ei tea, seda ei tea.

Oleme endiselt piiririik, nii aja kui ka ruumi piiririik. Minevikupärandina leidub eelarvamustes sibelemist, naaberrahvuse halvustamist, leidub Euroopale kohatut käitumist.

Aga Ligi vabandusepalumine oli ilus, oli mittebütsantslik, oli euroopalik. Nüüd võiks Ossinovski paluda vabandust varasema solvangu eest. Euroopalik oli ka Keskerakonna aktsioon koguda allkirju Ligi tagandamiseks ministrikohalt, euroopalik oli sotsiaaldemokraatide kavatsus (?) astuda valitsusest välja, kui Ligi tagasi ei astu, euroopalik oli ka Ligi tagasiastumine.

Meil on isegi inimesi, kelle seest läheb piir. Ühelt poolt külvatakse ksenofoobsust, teiselt poolt loobutakse džentelmenlikult oma ametist.