Venemaa lähinaabrid tunnevad omal nahal, mida tähendab elada vulkaani jalamil. See ei too kaasa mitte üksnes vajadust teada kõike vulkaanidest, vaid ka vajadust olla valmis, et maavärin mõnd tara kõigutab.
Juhtkiri: kui välispoliitikast saab sisepoliitika
22. september 2014, 13:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast NATO tippkohtumist – see tähendab, napi aja jooksul – on selliseid kõigutamisi tulnud ette pea kõigis Venemaa lähiriikides. Kaitsepolitseiniku Eston Kohvri röövimine Eestis; Leedu kalalaeva kinnipidamine rahvusvahelistes vetes Murmanski lähedal; Konstantin Dolgov kõne Lätis, kus kutsuti rahvusvahelist üldsust vastu seisma venekeelse elanikkonna õiguste kitsendamisele Balti riikides; Läti, Soome ja Rootsi õhupiiride rikkumine. On loomulik, et reaktsioon sellistele tegudele kajab vastu riikide sisepoliitikas. Just nagu Lätis, kus seisavad ees valimised.
Seda, kuidas välispoliitika on muutunud sisepoliitiliseks küsimuseks, võis tegelikult märgata juba kevadiste europarlamendi valimiste eel. Nagu ka Eestis, kus peamiseks sai julgeolekuküsimus, mobiliseeris Vene-oht Lätis valima minema enam neid inimesi, kes ei andnud oma häält mitte Koosmeele, vaid nn läti partei Ühtsuse poolt. Läti kaotas Euroopa Parlamendis ühe saadikukoha ja arvati, et see tuleb Ühtsuse arvelt. Selle asemel aga sai Ühtsus hoopis ühe koha lisaks. Kohakaotajaks oli aga just Koosmeel, kes esindab peamiselt venekeelset elanikkonda.
Samasugust reaktsiooni ennustatakse ka oktoobri alguses toimuvatel valimistel. Arvatakse, et Ukraina sündmused mobiliseerivad inimesi ka seimi valimistel häält nn läti parteidele andma.
Samas on ka muukeelses elanikkonnas märgata arvamuste lahknevust: hiljutise uuringu järgi on 38 protsenti Läti rahvusvähemustest Ukraina konfliktis Vene poolel, 15 protsenti Ukraina poolel ja 40 protsenti ei oska seisukohta võtta. Koosmeelele, kes teeb koostööd Vladimir Putini parteiga Ühtne Venemaa, võib see tähendada, et osa nende valijatest jääb valimispäeval koju, kuid on kindlasti ka neid, kes otsustavad veelgi venemeelsemate jõudude kasuks.
Mida tasub meeles pidada kõigis Balti riikides, on see, et hirmutamisstrateegia ja seeläbi konflikti õhutamine eesti-, läti- või leedukeelse enamuse ja vene vähemuse vahel kuulub Kremli plaanidesse. On selge, et see ei tule kuidagi kasuks Vene vähemuse olukorrale Balti riikides, kuid selle parandamine ei ole ka kunagi olnud Putini eesmärk.
Selle asemel, et lõhet laieneda lasta, tuleks püüda seda vähendada. Arusaam, nagu toetaks Balti riikide venekeelne elanikkond üksmeelselt Putini poliitikat või oleks valinud infosõjas Venemaa poole, ei ole tõsi. Sama kehtib ka Venemaa elanike kohta. Parim tõestus sellele on eilsed Ukraina sõja vastased meeleavaldused Moskvas ja Peterburis, millest võttis osa tuhandeid inimesi.
Mis puutub aga Venemaa hirmutamisstrateegiasse, siis paistab see andvat sootuks vastupidiseid tulemusi. Soome, kes varem NATO liikmesusse üsna leigelt suhtus, osales eile esimest korda NATO õppustel. Hirmutamiseta poleks seda ilmselt niipea juhtunud.