Formaalsed seadused on sellised, mis küll kehtivad, kuid mida keegi eriti ei täida, sest seaduse täitmist kas ei saa või ei jõua keegi kontrollida. Samas – seadus on olemas ja keegi ei saa väita, et see valdkond oleks reguleerimata.
Juhtkiri: palgalõhe kui indikaator
22. juuli 2010, 13:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis kehtib selline formaalne regulatsioon võrdõiguslikkuse küsimustes. Seadused on olemas – soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus. Niisiis ei saa keegi Eesti kohta öelda, et siin inimesi võrdselt ei koheldaks. Kuid kontroll nende seaduste täitmise üle on nõrk ning ühiskondlikud stereotüübid nii juurdunud, et näiteks 30-protsendilist palgalõhet meeste-naiste töötasude vahel ei peeta probleemiks.
Kui riik, kes on ju nende kahe seaduse looja ja kontrollija, tahab ka tegelikult, mitte ainult näiliselt võrdõiguslikkust tagada, siis peaks ta korraldama põhjaliku võrdõiguslikkuse auditi, võttes kõigepealt vaatluse alla palgad.
Loomulikult ei saa riik hakata erasektoris töötasusid reguleerima, nii nagu ei saa keegi eitada, et konkreetse töötaja palga suuruse määravad ka tema oskused ja kogemused, mitte ainult sektori keskmine töötasu. Kuid suur palgalõhe pole põhjus, vaid tagajärg, indikaator, mis näitab, kui suur on tegelik ebavõrdsus.
Praegu ei tea päris täpselt keegi, kust ja kuidas tuleb see 30 protsenti, millega me Euroopa Liidus vastava «edetabeli» liidrid oleme. Esitatakse, enamasti oletustele tuginedes, mitmesuguseid argumente alates naiste kõrgest tööhõivest, mis justkui põhjendaks naiste üleesindatust madalamapalgalistes sektorites ja ametikohtadel, ning lõpetades naiste pühendumisega perele, mis olevat justkui kogu ühiskonna huvides.
Ent isegi põhjendused näitavad, kui juurdunud on ühiskonnas stereotüübid, sest me ju teame, et ka mees võib töötada õpetajana või olla lapsega kodus.
Pigem vastupidi – sõnades mehi selleks isegi julgustatakse. Siiski on see jäänud pigem erandiks, kui saanud reegliks. Liiatigi, kui räägitakse näiteks haridussektori (aga ka tervishoiu) ebaõiglaselt madalatest töötasudest, siis võiks ju samuti oletustele tuginedes arvata, et meestöötajate osakaalu suurenemine tooks selles sektoris tervikuna kaasa palgatõusu.
Kuid kõik see on suures osas siiski oletus. Kaalukate otsuste tegemiseks, ühiskondlike mõttestampide muutmiseks ja ennekõike juba kehtivate seaduste toimima saamiseks peaks riik võrdõiguslikkuse olukorra Eestis põhjalikult läbi analüüsima ning sundima ka inimesi endid peeglisse vaatama. Kuni peamine käibiv argument on «naised ju ise ka», seni ei muutugi midagi.