Helir-Valdor Seeder

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Tarvis on nutikaid ideid ja uusi lahendusi, kuidas Eesti rahva ammu sõnastatud eesmärgid saavutada, leiab IRLi volikogu esimees Helir-Valdor Seeder. Ulmeliste uute eesmärkide otsimine on tema arvates pigem asendustegevus.

Sageli kurdetakse, et poliitikud ei sõnasta uusi riiklikke eesmärke. Varasemad eesmärgid, mis olid seotud omariikluse taastamisega, on saavutatud; kuhu edasi, kompass justkui puuduks.

Riigi taastamine ühendas rahvast emotsionaalselt ja ümberkorraldused olid märgatavad, hilisem elu aga hoopis argisem. Ühiskonnad muutuvad arengu käigus keerulisemaks. Väikeste riikide võimalus on paindlikkus, millest ei tohi aga kujuneda lühiajalistele sihtidele tuginev areng, kus «unustatakse» strateegilised eesmärgid.

Ühe riigi ja rahva tõelised eesmärgid ongi püsivad, lausa ajatud ning nende saavutamine katkematu ja kohati isegi rutiinne tegevus.

Eesmärgid on meil ammu sõnastatud.

Esiteks, omariikluse arendamine. See tähendab julgeoleku tagamist. Eesti riigil on mõtet vaid siis, kui see lähtub rahvuslikest eesmärkidest. Majandusliku projektina ei ole Eesti kasumlik ettevõtmine. Väikese ja piiratud ressurssidega riigina saame tegeleda ainult oluliste asjadega. Parlamentaarne riik eeldab tugevatele erakondadele toetuvat parlamenti. See nõuab pädevuste dubleerimist erakondades, parlamendis ja valitsuses. Eesti piiratud inim- ja raharessurss seda ei võimalda. Nõrkadest erakondadest koosnev õhuke parlament tugevaks rahvaesinduseks kujuneda ei saa. Kuna valitsuseta riiki korraldada võimalik ei ole, siis ongi meil sisuliselt täitevvõimukeskne riik. Väikeriigi püüd kopeerida suuremate riikide ülesehitust lõpeb pankrotiga. Peame leidma endale sobiva säästliku lahenduse.

Teiseks, demograafiline areng. Rahvas koosneb inimestest ja kui lapsi ei sünni, siis pole ka rahvast ning vajadus oma riigi järele kaob. President ütles oma aastapäevakõnes, et igasse Eesti perre ei hakka sündima nelja-viit last, ning majandusekspert Heido Vitsuri arvates pole ka kaks või kolm last tõenäoline. President lisas, et ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem, aga mina ei usu, et mudel «sünnitame järjest vähem, töötame järjest kauem» oleks Eesti pääsemistee.

Nii nagu riigi korraldamisel ei tohi unustada strateegilisi eesmärke, ei tohiks me indiviidi tasandil kaugeneda püsiväärtustest – perekonnast ja lastest. Ainult iseendale elamine ja peremudel «üks laps peres ilma õdede ja vendadeta» on nukker ning pole kestlik. Lasteta «õnn» ja heaolu on lühiajaline. Lastega perekond on vajalik iseenda arenguks ja oma lähedaste rõõmuks. See ei ole pärisorjus ega eesti soo tõuloomaks olemine, nagu «moodsa» ja viljatu elulaadi kummardajad kuulutavad. Selge on aga see, et mida väiksemaks eestlaste rahvaarv kidub, seda keerulisemaks läheb riigi pidamine.

Kolmandaks eesti keele ja kultuuri hoidmine. Arusaam, et kultuuri kannavad edasi maal, raamat ja film, on ekslik. Kultuuri kannavad edasi elavad inimesed – kirjanik, helilooja, pillimees, lugeja, vaataja, kuulaja. Kui pole lauljat ega kuulajat, siis pole ka laulul mõtet. Rahvus on rohkem kultuuriline kui bioloogiline nähtus ja eesti kultuuri edasikandjateks on inimesed, kes räägivad, kirjutavad, laulavad ja mõtlevad eesti keeles.

Ajaloost teame, et rahvakultuurid sünnivad maal ja surevad linnas, seepärast peame vältima kultuurielu liigset tsentraliseerimist. Valus on vaadata riiklike «kultuurimausoleumide» rajamist. Kogume oma kultuuri kokku, et seda siis kontsentreeritud kujul turistidele maha müüa. Eesti elu tsentraliseerimine pole juba ammu ainult poliitikute pärusmaa, rohkemgi puudutab see äri-, kultuuri- ja spordirahvast. Võimu tsentraliseerimisest räägitakse aastaid, vaimu tsentraliseerimist märkavad vähesed.

Neljandaks, rahva heaolu kasv. Selle aluseks on inimeste majandusliku olukorra paranemine. Aga heaolu kätkeb endas ka haridust, tervist ja muid tegureid ning eeldab jõukohast elu ja selle tulemuseks ei tohi olla mugandumine. Elame praegu selgelt tuleviku arvel: Eesti riigieelarve on defitsiidis, poole eelarve kulutustest moodustab sotsiaalministeeriumi valitsemisala, pensionifond on miinuses, riigi investeerimispoliitika toetub peamiselt Euroopa Liidu vahenditele, omavalitsused kulutavad üle oma võimete, tööjõuturg vananeb ja lapsi sünnib vähe. Riigi rahandusega on asjad halvasti. Lisaks riigi kulutuste struktuuri muudatustele vajame ka maksupoliitika ümbermõtestamist.

Oleme ehitanud maapiirkondadesse kultuurimaju, koole, spordirajatisi, raamatukogusid ja vaba aja keskusi, mille ülalpidamiseks ei jätku inimesi/lapsi ega raha, samas püstitame riiklikke suurehitisi suurematesse keskustesse, mille ülalpidamine eeldab veelgi suuremat inimeste koondumist. Me justkui ei taju oma riigi tegelikku väiksust ja võimalusi.

Otsetoetused pankadele ehk pensioni teise samba maksed riigieelarvest ja töötajate taskust ligikaudu 400 miljonit eurot aastas on üks taasiseseisvunud Eesti suuremaid rumalusi. Maksumaksjate raha kohustuslik tuulutamine igasugustes fondides suurendab tuleviku arvel elamist, kui jätame praegu tegemata õiged investeeringud ning loodame päästvale imele võõrast raha pööritavatelt fondidelt. Esimene pensionisammas peaks olema solidaarsem, teine tuleb muuta vabatahtlikuks ning anda tööealisele elanikkonnale suurem vabadus ja vastutus oma pensionipõlve kindlustamisel.

Ka odavale tööjõule toetunud Eesti ettevõtluse edulugu ja madalapalgaliste maksustamine praegusel kujul on pöördumatu minevik. Hirmkallite templite ehitamise asemel tuleb Euroopa Liidu ja riiklikke investeeringuid kasutada eelkõige majanduses – tootlikkuse kasvatamiseks ja ettevõtluskeskkonda toetava infrastruktuuri arendamiseks.

Viiendaks, lõimumine. Eesti keeleruum ei haara kogu Eestit. Liiga palju on inimesi, kes ei oska eesti keelt ja elavad teises inforuumis. Keeleline lõimumine on aga igasuguse lõimumise alus. Väikesele Eestile on riigisisene keelekasutus ja lõimumine elulise tähtsusega. Probleem ei puuduta ainult venekeelset elanikkonda. Üha enam kohtame noori eestlasi ja venelasi, kes suhtlevad omavahel inglise keeles. Ka eestlaste noorem põlvkond ei valda keelt, mis on emakeeleks kolmandikule Eesti elanikkonnast. Kõige mõjusam viis lõimuda on kooli ja huvihariduse kaudu Eesti ühiskonda sisse kasvamine.

Kuuendaks, eestluse hoidmine maailmas. Eesti riik jäi 13. sajandil sündimata, kuna me ei olnud valmis tõusma maakonna tasandilt riigi tasandile. Riigifilosoofiline mõtlemine veel puudus. Praegu peame omariikluse säilitamiseks mõtlema juba rahvusvaheliselt, eriti väikeriigid. Maailm on avatud ja inimesed liiguvad õppima, töötama ja elama oma sünniriigist kaugemale. Eriti oluline on väikestel kultuuridel hoida sidet inimestega, kes tegutsevad väljaspool sünniriiki. Vajame senisest laiahaardelisemat «rahvuskaaslaste» programmi, mille eesmärk peaks olema hoida välismaal elavaid eestlasi Eesti kultuuriruumis.

Seitsmendaks, regionaalne tasakaal. Mida ebaühtlasemalt paikneb rahvastik ja mida suuremad on regionaalsed erinevused, seda keerulisem ja kulukam on riigi korraldamine. Lõpuks on see ka julgeoleku küsimus, kas rahvast veel väljaspool pealinna elab või mitte. Lisaks on (suur)linnades võõrmõjud suuremad ja ka praegu pärineb eestluse elujõud nii kultuuris kui ka spordis rohkem maalt. Viimase rahvaloenduse andmed kinnitasid taas, et ka sündide arv ühe naise kohta on maapiirkondades suurem. Vajame riigi regionaalse juhtimise ümberkorraldamist, mis eeldab haldusreformi. Eestis on kõige mõistlikum regionaalse elukorraldamise üksus maakond. Riigi (regionaal)poliitika ei tohiks kujuneda ministeeriumide harukondlike poliitikate summana, vaid peaks olema ministeeriumide poliitikate ühisosa.   

Etteheited, justkui elaksime ainult valimistest valimisteni, ei ole põhjendatud, sest demokraatia tähendab valimisi ja perioodilist elukorraldust. Erakonnad, kes seda reaalsust eiravad, kaovad poliitiliselt areenilt valija otsusel. Seepärast on oluline, et suuri eesmärke sõnastaks ka inimesed, kelle tegevus ei sõltu valimistest – kultuurirahvas, ettevõtjad, vabakond. Samas ei tohiks nad asuda erakondade asemele, vaid nende kõrvale. Oleks enesepettus arvata, et MTÜ-erakond on parem kui poliitiline erakond.

Lõpetuseks, uute eesmärkide otsimine on asendustegevus. Juba püstitatud eesmärgid tuleb saavutada. Otsida on vaja nutikaid ideid ja uusi lahendusi, kuidas eesmärkideni jõuda.