Aimar Ventsel: islam Venemaal

Aimar Ventsel Foto: Peeter Langovits

Islamiusuliste arv Venemaal kasvab ning usku vahetavad ka etnilised venelased. Moslemid on Venemaal justkui omad ja vaenlased samaaegselt, nendib etnoloog Aimar Ventsel, kirjeldades Venemaa mitmekesist islami kogukonda.

Möödunud aasta juuli alguses olin ma Moskvas suurel vene etnoloogide ja antropoloogide aastakonverentsil. Päris spontaanselt otsustasin minna islamiuurijate sektsiooni ja astusin sisse just hetkel, kui turbanit kandev rohelises halatis kõneleja lõpetas oma kõne lausega: «Minu koguduses on umbes 40 protsenti venelasi.» Ma ei suutnudki välja selgitada, kellega täpselt on tegemist, sest kõneleja lahkus kohe, ent selge oli, et ta on Moskva kõrge islamivaimulik.

Islam on Venemaal väga vastuoluline nähtus ja pealinnas toimuv on ere näide selle kinnitamiseks. Ühelt poolt on islam Moskvas probleem, mida viimastel linnapea valimistel ekspluateerisid kõik kandidaadid. Moslem tähendab migranti ja demonstratiivselt tänavaid ummistavad massilised ühispalvused tekitavad vene elanikes vaenulikku reaktsiooni. Teisalt leiab hulgaliselt venelasi islami, ja seda järjest kasvava õigeusu propaganda kiuste. Sinna vahele jääb oluline osa Venemaa elanikkonnast, kelle traditsiooniline usk on kogu aeg olnud islam.

Omad moslemid

Islam on Vene Föderatsioonis suuruselt teine religioon domineeriva õigeusu järel, mida statistika järgi peaks järgima umbes 80 protsenti elanikkonnast. Ma rõhutan siin meelega väljendit «statistika järgi». Asi on selles, et Venemaal pole olemas usaldusväärseid meetodeid inimeste religioosse kuuluvuse või mittekuuluvuse määramiseks. Põhimõtteliselt on kokku lepitud, millised rahvad on mis usku ning rahvaloenduse andmetel määratakse neile ka niimoodi usuline kuuluvus. Nii lähevad venelased automaatselt õigeusklike alla, samas kui kirgiisid on sama automaatselt moslemid.

Johtuvalt sellest on võimalik leida ka erinevaid andmeid Venemaa ummah ehk moslemikogukonna kohta. Rahvaloenduse andmeil on moslemeid Venemaal 13 miljonit, hinnanguliselt aga 16–20 miljonit Venemaa 140-miljonilisest elanikkonnast. Suurim moslemirahvas on tatarlased (6 miljonit) ja Tatarstan on ka kõige rikkam mitte-vene regioon Vene Föderatsioonis. Islam on kuulutatud koos õigeusu, budismi ja judaismiga ka Venemaa traditsiooniliseks religiooniks.

Ilmalikust usklikuks

Suur osa Venemaa moslemeid – on nad siis sunniidid või šiiidid – kuulub sufismi järgijate hulka. Kõige muu kõrval – müstika, rahvalähedus, omapärane muusika – on sufismil paar omadust, mis selgitavad ka Venemaa islami kogukonna jätkusuutlikust läbi nõukogude aja. Kesk-Aasias ja Venemaal levinud sufismi vorm on eriti levinud rändrahvaste seas. Kuna rändrahvad eriti tihti asustatud kohta ja mošeesse ei sattunud, oli neil koguduseks perekond-suguvõsa ja usuliseks liidriks perepea, kes enamasti viis läbi ka usulisi rituaale.

Selle nomaadi-sufismi kaanonite järgi õpetas just perepea pereliikmetele islami kaanoneid. Sufismi tegi eriti vastuvõetavaks ka see, et ta adopteeris kohalikke, sageli šamanistlikke kombeid ja kombineeris neid islamiusuga. Endises Nõukogude Liidus eksisteerinud sufism oli ka tolerantne ega nõudnud inimestelt fanaatiliselt kõigi kommete järgimist (erand oli Taga-Kaukaasia sufismi vorm, mis oli palju struktureeritum ja militantsem). Seega eksisteeris islam põranda all kogu nõukogude perioodil perekondliku religiooniga. Avalikkuse ette tuli islam 90ndate alguses, kui mošeede hulk kasvas Venemaal 1991. aastal 300-lt 10 000-le.

Tänapäeval on regioone, kus moslemid moodustavad enamiku või olulise osa elanikkonnast: Ta­tarstanis ligi 50 protsenti, Kabardi-Balkaarias kuni 60 protsenti, Ingušeetias ja Dagestanis kuni 90 protsenti, Baškortostanis 60 protsenti. Moslemite arv regioonis kajastub üldjuhul ka kohalikes valitsemisorganites ning Venemaa juhtkond peab kuidagi toime tulema olukorraga, kus osa regioone juhivad kas täielikult või osaliselt moslemid.

Lojaalsus ja religioon

Küsimus on, kes juhib Venemaa moslemi kogukonda. Praegu tegutseb rida isikuid ja nende organisatsioone, kes sellele positsioonile pretendeerivad. Baškortostani pealinnas eksisteerib Venemaa Moslemite Vaimulik Keskvalitsus eesotsas Talgat Tadzhuddiniga. Venemaa Muftide Nõukogu Ravil Gainutdiniga eesotsas resideerib aga nii Tatarstani pealinnas kui Moskvas. Peale selle asub Tatarstanis Moslemite Vaimne Juhatus (DUM) ja liidri rollile pretendeerib veel hulgaliselt väiksemaid usuliikumisi. Selles rivaalitsemise põhjus on Venemaa moslemite järjest tõusev eneseteadvus, mistõttu riik on jälle huvitatud selle grupi juhtimisest. Pole saladus, et eelistatakse neid islamiliidreid, kes suudavad tagada maksimaalselt suure lojaalsuse Vene riigi suhtes.

Moslemite kasvav eneseteadvus väljendub ka nende suurenevas nähtavuses just rahvusvabariikides. Uskliku muhameedlase tunneb ära juba välimuse järgi: meestel habemed ja naistel pearätik hijab, sageli ka spetsiifilised riided. Erinevates Venemaa linnades avatakse poode, kus müüakse moslemitele vajaminevaid rõivaid, kirjandust, muusikat ja filme. Sageli saab seda kõike osta ka mošeedest. Moslemid sekkuvad ka avalikku ellu, näiteks kasvõi möödunud aasta Kaasani vaimulike protestiaktsioon Elton Johni kontserdi vastu. Kõigest hoolimata ei ole Venemaa ummah koherentne kogukond. Lõhed on näiteks etnilisel pinnal. Näiteks tatarlased kui suurim Venemaa moslemirahvas peab ennast teistest paremaks ja apelleerib liidrirollile. On ka jagunemine suhtumises religiooni.

Kogu see jaotamine on muidugi tinglik, ent Venemaal võib laias laastus leida kolme vaadet islamile. Niinimetatud traditsiooniline või ka matuseislam ühendab endas peamiselt vanema põlvkonna inimesi, kes täidavad islami rituaale vaid teatud juhtudel, nagu matustel või pulmades, ja muidu suhtuvad religiooni leigelt. Modernistid on noorem põlvkond, kes oleks Venemaa vaste nn euroislamile ehk islami «valgustatud» vormile, sidudes religiooni ka liberaalseid ideid. Viimane grupp on radikaalid ehk siis järjest kasvav islamifundamentalistide grupp.

Võõrad

Peale põliselanike on Venemaal veel teine järjest kasvav moslemite grupp. Need on peamiselt Kesk-Aasia immigrandid, keda on tänapäeval vähemalt neli miljonit. Need inimesed tulevad Usbekistanist, Tadžikistanist ja Kirgiisiast ning moodustavad üldiselt ühiskonna alama astme, tehes mitte alati ainult kõige odavamaid töid (kirgiiside seas on palju ehitajaid), kuid kellesse suhtutakse Venemaal üldjuhul vaenulikult ja põlastavalt.

Just ksenofoobia on see, mis aitab paljudel nendest migrantidest leida islami. Uurijate arvates on praegu Kesk-Aasias käimas nn äraspidine islamiseerumine, kus Venemaale tööle läinud, ususse leigelt suhtuvad inimesed (eriti mehed) muutuvad usklikuks ja toovad koju tagasi fundamentalistlikke ideid.

Põhjusi on mitu. Olles ühiskonnast välja tõugatud, loovad usbekid, kirgiisid ja tadžikid vastukaaluks oma etnilisi kogukondi, kus levivad kergesti Saudi Araabia toetatud salafistlikud ideed. Otsides kinnitust oma identiteedile, hakkavad migrandid vaatama venelastele kui amoraalsele rahvale, kel pole ei kombekust ega usku. Kohalike moslemitega migrandid üldjuhul läbi ei käi, neil on reeglina oma mošeed ning Venemaa riigile lojaalsed islamiorganisatsioonid nendega ei tegele, kartes süüdistusi radikalismi toetamises.

Islamifundamentalism

Islamiradikaalsus on juba ammu Venemaa ühiskonna valukoht. Detsembris Volgogradis toimunud topeltpommiplahvatused lõid üle ilma laineid, ent vähe oli juttu, et enne seda toimusid plahvatused samas linnas juba oktoobris ja veel varemalt tehti atentaat Kaasani imaamile. Islamifundamentalism on tõusujoones ka nendes Venemaa ringkondades, kus on kõrge iive, ent suur tööpuudus, nagu Dagestan. Sõjakust lisas vene islamile ka teine Tšetšeenia sõda, millele tšetšeeni välikomandörid andsid religioosse värvingu.

Üks mu kolleegidest ütles, et vene islamifundamentalism on venestunud, mõeldes selle all seda, et erinevad inimesed suhtlevad omavahel vene keeles, ka on propagandamaterjalid vene keeles. See jälle tõmbab ligi etnilisi venelasi, kes leiavad tihti just islamis lihtsa, selgete normidega mustvalge maailma. Ka detsembrikuiste Volgogradi terroriaktide taga oli islami usku pöördunud venelane.

Välispoliitiline peegeldus

Seega on moslemid Venemaal justkui omad ja vaenlased samaaegselt. See kõik asetab Vene valitsuse välispoliitiliselt delikaatsesse positsiooni. Lähis-Ida eksperdid nendivad juba pikemat aega, et Venemaa üritab islamimaailmas läbi lüüa, mängides sellele, et Venemaal elab 20 miljonit moslemit. 2009. aastal teatas Medvedev Kairos, et Venemaa on «islamimaailma loomulik osa», ka Putin propageerib ajaloolisi sidemeid islamiga. Sellega seletatakse ka Venemaa vangerdamist Süürias ja mujalgi. Ning paistab, et edu on tulemas. Iraak ostis hiljuti Venemaalt lennukeid ja väidetavalt on soojenemas ka suhted Saudi Araabiaga.

Võib-olla see on ka põhjus, miks Vene võimud otsivad meeleheitlikult koostööd Krimmi tatarlastega. Veel hiljaaegu krimmitatarlased Vene võimuga koostööd ei teinud ja nende esindusorgan Medžlis on otseselt tõrjuval positsioonil. Hoolimata sellest, et nii Baškortostani kui Tatarstani usuliidrid tervitasid Krimmi annekteerimist ja Ramzan Kadõrov ehitas krimmitatarlastele suisa mošeesid, hoiavad krimmitatarlased distantsi. Veel enne Krimmi referendumit külastas krimmitatarlasi suurejooneline delegatsioon Tatarstanist eesotsas mufti Kamil Samigulliniga.

Krimmitatarlaste üks liidreid Refat Tšubarov teatas neile, et Krimmi puhul on tegemist analoogilise sündmusega nagu oli Läti okupeerimine 1940. aastal. Siiamaani pole andmeid, et Tatarstan oleks suutnud sisse seada eriti sooje suhteid Krimmi usuvendadega. Etnoloogide kinnitusel on põhjuseks ka see, et krimmitatarlased on nii keelelt, kultuurilt kui kommetelt vaid tinglikult seotud Tatarstani nimekaimudega. Selle eest elab aga Türgis mitu korda rohkem krimmitatarlasi kui Krimmis, kus neil on ka tugev lobitöö.