/nginx/o/2014/03/14/2893832t1hed2e.jpg)
Praegu kavandatav eksperiment kooseluseaduse näol kõigutab inimeksistentsi põhialust, ning selle tulemused on näha alles mitme inimpõlve kaugusel, leiab Eesti ema Heli Reichardt.
Heli Reichardt: poliitilise eliidi vaimsusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmsikstulnud ja avalikuks saanud asiotaaž kooseluseaduse läbisurumisest riigikogus võtab sõnatuks. Jultumus suunata oma kodanike protestihääed ühe näpuliigutusega spämmi ja nimetada seda protseduuriks on selge ohumärk võimu võõrandumisest oma valijatest kui ka oma põhitegevusest, milleks nad olid valitud.
Nii Markus Järvi videopöördumine kui ka Priit Pulleritsu artikkel tema spordiblogis annavad toimuvast nii täpse ülevaate, et seda pole vaja siinkohal üle kordama hakata. «Otstarve pühendab abinõu» - selle jesuiitliku põhimõtte järgi on läbi ajaloo ikka ja jälle toimetatud, nüüd on see taaskord tulnud meile hirmutavalt lähedale ja puudutab kogu meie väikest rahvast.Vaatamata sellele, kui ükskõikne või vihane, poolt või vastu keegi on.
«Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise,» deklareeris kunagi Mitšurin ja suure õhinaga
ümbertegemisest jäid maha lagastatud piirkonnad, kuivanud jõed ja teise kohta tekkinud sood.
Inimene ei ole kõikvõimas ja ajapikku selgus, et oldi jälle ühe illusiooni võrra rikkamad ja kogemuse võrra vaesemad. Loodus võttis oma osa tagasi ja kõik neid inimtegevuse mõtlematuid tagajärgi ei osatud ette näha.
Praegu kavandatav eksperiment kõigutab inimeksistentsi põhialust – mehe ja naise kooselu ja sellest tulenevat elu jätkumist. Inimene topib oma nina sinna, kus tal tegelikult ei ole mingit meelevalda, aga arvab olevat. Ei ole vaja olla mingi süsteemianalüütik, et teada – kui süsteemis tekitada mingi uus liikumine, viib see kogu süsteemi muutumisele. Teadusliku eksperimendi käigus mõõdetakse tulemused ja siis on tagantjärele näha, mis välja tuli. Sellise eksperimendi puhul on tulemused mitme inimpõlve kaugusel. Mitte keegi meist ei näe neid, küll aga meie lapselapsed , nende lapsed ja nii edasi. Radikaalseid otsuseid tehes peab suutma näha kaugemale.
Küsimus ei ole siin sallimatuses või tolerantsuses. Hälbega inimesi on alati olnud ja nende elu on selle tõttu kindlasti raskem. Loodetavasti leiab geenitehnoloogia selle füüsilise anomaalia põhjuse varsti üles. Mis seal sügavamal on – kas kristlik arusaam, et vanemate patud nuheldakse laste kätte, või karma seadus – jäägu nende alade asjatundjate uurida.
Nagu selgub, küsimus ei ole ka õieti ei juriidiline ega praktiline – ükskõik kelle kooselu on võimalik reguleerida juba olemasolevate EV seadustega. Nendelt, kes pooldavad naine-mees abielu, ei võeta midagi ära ja teistele ei anta midagi juurde. Miks seda siis tehakse? Teised teevad, teeme meie ka.
Mis juhtub, kui ei tee?
Kas NATO vihmavari tõmmatakse Eesti pealt ära? Kas Euroopa Liit ei anna enam raha?Või on lihtsalt piinlik olla tagurlane ja poolt olla on lihtsam ja mugavam? Kollektiivne vastutus võtab ära vajaduse isikliku vastutuse järele ega sunni vaatama kaugemale päevapoliitilistest eelistustest ja konjuktuursetest kaalutlustest. Pärast meid tulgu või veeuputus!
Oskar Loorits arutleb oma 1951. aastal Rootsis ilmunud raamatus «Eestluse elujõud» poliitilise eliidi vaimsuse üle. Praeguses olukorras tahaks seda tsiteerida lausa lehekülgede kaupa, niivõrd kõnekas on see sõnum täna.
«Eesti eliidi poliitiline looming on äpardunud seniseni õige palju sellepärast, et meie juhtkonna riiklik m õ t l e m i n e / autori sõrendus/ ei ole küündind üle isiklike või parteiliste vastuolude ega ole kristalliseerunud eestiliseks r i i gi f i l o s o o f i a k s või viimistletud ideoloogiakski mitte.» (lk 129)
«Ei tahetagi enam eeskujuks olla ei vaimusuuruses ega õilsameelsuses, vaid kaldutakse eeskuju andma «targaks» oportunismiks oma naha päästmisel, «kavalaks» utiltarismiks omakasu saavutamisel ja lausa jultund spekulatsiooniks igasugu ideede, suhete, olukordade ja võimaluste shlikerdaval ärakasutamisel, mille puhul isegi häbi ei osata tunda.» (lk 123)
«Iseseisvat riiki ei õigusta ainult konstateering, et meil on oma maa ehk nn. eluruum ja rahvas, vaid oma riigi kujundamiseks ja sisustamiseks vajame ka oma iseseisvat vaimu ja võimu...» (lk 126)
Parim uus on äraunustatud vana.
Noor-Eesti üleskutset «Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!» võiks Euroopast nüüd natuke rohkem Eesti poole venitada. Oma terve talupojamõistus on ka midagi väärt.