FOTO: Raamat

Kirjandusteadlastel on Kurt Vonneguti «Ajavärinat» lahates ilmselt tööd mitmeks kümnendiks ja doktoritööks. Paadunud Vonneguti austajad leiavad raamatust viiteid – mõni segasem, mõni selgem – tema eelmistele teostele, mis seovad suurmeistri loomingu tervikumaks. Vonneguti mitte nii paadunud austaja loeb «Ajavärinat» kui Vonneguti: naudib sõna ja lauset ja irooniat ja huumorit ja mõttekilde ega võta asja liiga sügavalt.

Vonneguti viimane raamat, tema poolautobiograafia «Ajavärin» on kirjutatud ehtvonnegutilikult ehk nagu kapsas – lipp lipi peal, lapp lapi peal. Raske on 63 peatükki ja epiloogi ühtsena võtta. Nagu ikka. Eessõnas nimetab Vonnegut esmalt vanameest Ernst Hemingway romaanist «Vanamees ja meri» läbi vana kaluri suu lollakaks ja siis tõdeb, et ta pole ise parem: «Ja siis avastasin end 1996. aastal loomas romaani, mis ei töötanud, millel polnud mõtet, mis ei tahtnud üldse, et teda kirjutataks. Merde!»

Jäägu autorile tema arvamus.

Teose luukere on sündmus, ajavärin, mis tõstis 13. veebruaril 2001. kogu elu tagasi 17. veebruari 1991. Seega sai inimkond kümme lisa-aastat, kuid pidi eelnevat kordama, alles siis hakkas vaba tahe taas toimima.

Peatükkide ja lõikude kaupa vaatab Vonnegut minevikku ja tulevikku, räägib palju surmast ja endast nii otse kui läbi alter ego Kilgore Trouti, kes on tema loomingus tuntud persoon.

Segane? Ongi! Vonnegutilikult segane. Ise räägib ta «Ajavärinas» endast järgmist.

«Mu naine arvab, et mina pean end nii kõvaks meheks. Ta eksib. Ma ei pea end nii kõvaks meheks.

Minu kangelane George Bernard Shaw, sotsialist ning kaval ja vaimukas näitekirjanik, ütles kaheksakümnendatel, et kui teda peetakse targaks, siis on tal küll kahju neist inimestest, keda peetakse lolliks. Ta ütles, et olles elanud nii kaua, on ta viim,aks ometi piisavalt arukas, et tulla mõistuse piires toime jooksupoisina.

Nii tunnen end ka mina.

Kui Londoni linn tahtis Shaw'le teeneteordenit anda, siis Shaw tänas, aga ütles, et on selle endale juba ise andnud.

Mina oleksin selle vastu võtnud. Ma oleksin märganud võimalust teha maailmatasemel nalja, aga ma poleks kunagi järele andnud kuisatusele olla vaimukas, kui selle hinnaks on, et keegi teine tunneb end nagu miski, mille kass on tuppa tarinud.

Olgu see kiri minu hauakivil.»

Üks mille «Ajavärin» kahtlemata tekitas, oli soov Vonneguti eelnevad teosed taas läbi lugeda.