Postimees.ee lugeja kiri mõtetest, mis tekkisid seoses öölaulupeoga «Märkamisaeg».
Lugeja kiri: ei ole üksi ükski maa, või äkki ikka Ida-Virumaa on?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatan televiisorist öölaulupidu koos oma valgevenelasest kaasaga ja tunnen, et olen liiga üksi. Või täpsem oleks öelda, et oleme eraldi siin Ida-Virumaal. Olen liiga lühikest aega elanud Ida-Virumaal. Head Ida-Virumaa eestlased, te olete selle kahekümne aastaga oma kodused ülesanded tegemata jätnud - see on peamine mõte, kuulates oma kaasa meenutusi ja mõtteid laulvast revolutsioonist. Minu kaasa on muusik ja isegi teda ei olnud vaja laulva revolutsiooni ajal, mis veel rääkida kaevuritest või teistest. Peamine, mis kaasal neist aegadest meelde on jäänud, oli ühe kaupluse müüja ütlemine: «Sina vene siga räägid nüüd eesti keeles minuga». Kurb. Päris mitu head aastat kulus, enne kui kaasa mõttemaailm eestimeelseks muutus. Aga kõigil ei ole aega, oskusi ega tahtmist iga päev seda tööd teha. Pärast programmi «Vesti» on meil aastaid kodune poliittund, vahel ägedate vaidlustega.
Nüüd laulab Ivo Linna «Seda paati pole tehtud linnuluust» ja minu kaasa mängib seda akordionil kaasa. Samuti Valgre laulud ja «Kungla rahvas» on nagu omad. Aga hümni noodid otsis välja alles paar aastat tagasi.
Kas poleks aeg üks laulev revolutsioon teha koos Ida-Viru venekeelsetega elanikega koos. Siin on üks kuuendat aastat tegutsev tõeline rahvustevaheline klubi Landõš, kus kord kuus lauldakse ja tantsitakse. Võistulaulmine ja tantsimine oleks see tegelik integratsioon. Jõhvi seltsimaja oleks see koht või Ahtme klubi, kus võiks alustada. Siis tuleks lauluväljak. Või ei tule, sest ei Jõhvis ega Kohtla-Järvel ega Narvas polegi lauluväljakut.
Siis kogume kokku kõik segaabielud ja peame vabariigi aastapäeva. Siis viime vene koolide lapsed Paidesse ja Pärnu ja bussis laulame eesti laule, sest muusikaõpetus peab uuest õppeaastast käima eesti keeles.
Meie kaasaga oleme valmis, oleks vaid need integreerima ja organiseerima seatud inimesed ka valmis. Siia kanti rahvastikuministri hääl ei ulatu veel, kahjuks. Me võiks olla hääletoruks.
Nüüd kõlab «Suveöö». See Jaak Joala kuulsaks lauldud laul on venelastele kui oma. Samuti nagu eestlastele krokodill Gena sünnipäevalaul.
Kui õige paneks oma muulastega leivad ühte kappi. Ja selle asemel, et venelast kiruda, kasutame sõna «sovetski» ehk nõukogude, see sõimusõna on siinsetele muulastele vastuvõetav ega tekita rahvustevahelisi pingeid.
«Põhjamaad» kuulates tuli meile kõrgelennuline mõte - äkki peaks meie president integreerimise oma kätte võtma. Ta on mees, kes elanud mitte eesti keele keskkonnas ja saab asjade olemusest aru. Nii meile tundub. Kui näiteks Jõhvi plaanitud vabariigi aastapäeva vastuvõtt ei oleks see üks õhtu, vaid kogu nädal erinevaid üritusi.
Ja see keeleoskus - lauldes tuleb see kergemini kätte. Minu kaasa ei oska rääkida eesti keeles, küll aga laulda. Ja subtiitrid vähemalt ühiskondlik-poliitilistele saadetele ja eesti filmidele. Muidu pean edasi olema täiskohaga tõlk, sest ega ikka kõigile viiekümnestele enam eesti keel külge hakka, küll aga eesti meel.