Juhtkiri: vapiga paber?

Foto: Urmas Nemvalts

Põhiseadust ja selle mõtet ei tohi lörtsida

Õiguskantsler andis eile riigikogule üle oma 2009. aasta aruande, mille olulisemaid, kuid ka valusaimaid väljaütlemisi oli see, et majanduslangus on suurendanud põhiseaduse rikkumiste arvu.

Möödunud aasta eelarvekärped panid esiteks tõepoolest avalikkuse kannatuse proovile, kuid toeks oli teadmine, et need sammud on möödapääsmatud, kui meie plaan euroalaga liituda on siiras ning üle oma võimete elamine on ebamõistlik, olgu siis tegemist riigi või üksisikutega.

Siiski tekitas juba toona tõsist pahameelt väga lühike käibemaksuseaduse muudatuse jõustumise periood: seadusemuudatus ise tõi kaasa hinnatõusu, lühike jõustumisaeg aga paraja segaduse.

Teises olulises tüliküsimuses, mis puudutas kohalike omavalitsuste riigipoolse rahastamise vähendamist – samuti kärpekarussellil –, on ka riigikohus teinud juba tauniva otsuse.

Kolmas, lõpuks naeruväärseks õiguslikuks avantüüriks moondunud valimisringkondade muutmine Tallinnas, mis samuti riigikohtu lauale jõudis, leidis lõpuks ikkagi mõistuspärase lahenduse – linnaosad säilisid ja valimised kulgesid rahumeelses õhkkonnas harjumuspärastes ringkondades.

Need mõned, kuid poliitiliselt olulist kandepinda leidnud näited pole paraku ainsad ning põhiseadusliku mõtte ignoreerimine ei jäänud kahjuks meist maha möödunud aastasse.

Nii on õiguskantsler ja eksperdid leidnud, et 67 riigikogu liikme algatatud põhiseaduse muudatus, millega tahetakse igaüht kohustada hoidma nii Eesti kui ka teiste rahvaste kultuuripärandit ning mis paneks riiki ja omavalitsusi toetama kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist, on piisavate õiguslike argumentideta.

Ka äsja vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse puhul on õiguskantsler rõhutanud, et tasuta ligipääs põhiharidusele on põhiseaduslik õigus ning seda tuleb haridust reformides silmas pidada.

Kõik need näited kokku annavad üpris distsiplineerimatu pildi meie austusest põhiseaduse vastu. Ometi on tegemist dokumendiga, mis on meie omariikluse alus ning mille muutmisse peaksime suhtuma pigem konservatiivselt kui liberaalselt.

Et mõni seadus võib kätkeda põhiseaduslikku riivet, on ilmselt paratamatu ning selle märkamine ongi õiguskantsleri ülesanne. Kuid asuda põhiseadusest selgelt mööda vaatama või seda põhjalikult kaalumata jupikaupa muutma – see ei vii Eesti riigi ega rahva iseolemise ega heaolu kindlustamiseni.