Ukraina sündmused on pannud julgeolekuveskid jahvatama kogu maailmas. Eesti pole erand, kuid tulemuseks on olnud kas põlvenõksurefleksid (Sven Mikser jt NATO baasist) või ahistoristlikud utoopiad (Eerik-Niiles Krossi visioon Iisraeli laadis otsesuhtest USAga), kirjutab Ahto Lobjakas.
Lääne poole vaatamine on mõistetav impulss. NATO lennukid Ämaris, roteeruvad USA üksused või, veel parem, alaline NATO baas on kõik ontlikud ideed. Aga neil puudub otsene seos heidutusega, mis on see, mida Eesti taotleb. Paremal juhul pakuvad nad psühholoogilist tuge. Vähegi tõsisema konflikti korral ei ole seda tüüpi NATO väeosadel mingit praktilist rolli Eesti kaitsmisel. Nende esmane mure oleks ohu eest kõrvale hoida. Venemaa mure oleks hoolitseda selle eest, et NATO sümboolseid ressursse Eestis mitte liigselt kahjustada. Sest see oleks mõttetu provokatsioon.
NATO asjalikuma kohalolu välistab mastaapse julgeolekupoliitika loogika. Esiteks, viimasena sureb lootus lahendada kõik diplomaatia teel. See tähendab, et USA – rääkimata vähematest NATO liitlastest – püüab hoiduda Venemaa liigsest provotseerimisest. Väga tõsiselt tuleb võtta nende vaatlejate juttu, kes hoiatavad, et NATO vägede toomine Venemaa läänepiiri lähedusse muudaks Putini jutu ohust Venemaale isetäituvaks ennustuseks. Sellistele sammudele vastaks Venemaa pingete kruvimisega. Me võime analüüsiga mitte nõustuda, aga see dikteerib mõtlemist ja käitumist NATO pealinnades.
Teiseks muutub aktuaalseks üks ajalooline paralleel. Mida ühemõttelisemalt mõni riik (või allianss) kellegi julgeoleku garanteerib, seda suurem on garanteeritava kontroll liitlassuhte üle. See on garanteerijale ohtlik. Nii oli 1939. aastal, mil Suurbritannia avastas, et garantii andis Varssavile vabamad käed Saksamaa suunal kompromissitut poliitikat ajada. London astus samme garantii tõlgendusvabaduse piiramiseks. Sama kehtiks Eesti korral – heidutuslikult tõhus NATO kohaolu tekitaks ohu, et liitlased satuvad Eesti valitsuse otsuste pantvangiks. Ükskõik kui mõistlik ja heatahtlik Eesti tegevus poleks, ohustaks ta sellistes oludes Westfaali maailma üht põhiprintsiipi: sõjakuulutamine on iga riigi suveräänne ainuõigus.
Oletatavasti mõistetakse Tallinnas (nagu kindlasti mujalgi), et tõhusat kaitset tuleb otsida mujalt. Venemaa ei ähvarda sissetungiga, mida saaks tõrjuda tankide või lennukitega. Krimmi ja Ida-Ukraina stsenaarium osutavad, et Venemaa püüaks ära kasutada siinset venekeelset kogukonda. Sisse imbuksid «turistid», kes moodustaksid «kohalikke omakaitseüksusi» – millest nii leegitsevalt rääkis Putin veidi enne Krimmi annekteerimist. See muudaks konflikti riigisiseseks ning avaks NATO liitlastele hallide varjundite lõputute tõlgendusvõimaluste kaleidoskoobi.
Iga NATO liitlane langetaks otsuse Eesti abistamisest eraldi, valitsuse tasandil parlamendi nõusolekul. Managem endale silme ette Eesti valikud kriisi puhul näiteks Lätis. Mõne regioonikeskuse võtavad üle eraldusmärkideta «vabatahtlikud», Riia nõuaks artikkel 5 all NATO abi. Kas Eesti valitsus täidaks liitlaskohust ja kuulutaks kohe Venemaale sõja või annaks diskreetselt märku, et lätlased võiksid Venemaaga ikkagi sõjata sotid sirgeks ajada?
Siit heiastub sissevaade Venemaa tegevusloogikasse. Moskva eesmärk ei ole kukutada maailmakord või luua kaost oma piiridel. Eesmärk on vägagi ratsionaalselt hägustada selle korra aluseid ühes regioonis – endise Nõukogude Liidu aladel. Korrutada sealsete riikide suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus läbi kaasmaalaste koefitsiendiga, arvestusega, et USA, Saksamaa, Hiina jt neelavad pikas perspektiivis Putini doktriin alla, säilitamaks vajalikud suhted Venemaaga. Neid suhteid tahab endiselt ka Moskva.
Eesti, Läti ja teised on klassikalises situatsioonis, kus kõrgem jõud kaitseb neid, kes kaitsevad ennast ise. Esimese ülesandena peame vältima halle tsoone: näiteks olukordi, kus NATO liitlastel tuleks otsustada, kas Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine oleks casus belli – kas mõne venekeelse piirkonna annekteerimine eraldusmärkideta üksuste poolt õigustaks laussõja kuulutamist Venemaale? Seda olukorras, kus Eesti suveräänsus jääks püsima, küll haavatult?
See ongi Venemaa strateegia: lõdvendada maailmakorra sõlmpunkte meie naabruses nii, et suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus muutuksid ebaselgeteks, debateeritavateks mõisteteks. Westfaali kord jääb maailmas püsima, rahvusriigid on ikka need, mis nad olid varem. USA, Suurbritannia, Saksamaa jt suveräänsust ega piire ei sea keegi kahtluse alla. Viiakse vaid sisse väike ja piirkondlik korrektiiv: kõik riigid ei ole sündinud võrdsena. Olemas on hierarhia: orwellikult öeldes on Nõukogude Liidu pärilusriigid vähem võrdsed kui muud maad. Otseselt või kaudsemalt sisaldub selles hierarhias viide riikluse eale. Mis on ka põhjus, miks nüüd ratifitseerimist ootav piirilepe oli ajalooline viga. Tahes või tahtmata oli see samm eemale Tartu rahust, mis on meie vabaksandmistunnistus Vene impeeriumilt. Ei ole võimatu, et neid riigiõiguslikke nüansse, mida me ise ära tunda ei soovinud, seletab meile kunagi Sergei Lavrov isiklikult.
Mida teha? Lühemas plaanis seda, mida ei tehtud 1939. aastal – vältida provokatsioone, aga vajadusel seista kindlameelselt oma staatuse ja õiguste eest. Meenutagem Putini kõnet Krimmi annekteerimisel: pole relvastatud vastupanu, pole ka sissetungi. Kuid relvastatud vastupanulgi saab olla vaid sümboolne tähendus. Küll aga on teisi sümboleid, millel võib olla määravam väärtus. Neid tuleb õppida ära tundma. Üks sellistest on kahtlemata furoor, mida Venemaa sotsiaalmeedias tekitasid pildid unisest ja puhtast Värskast, neli kilomeetrit Venemaa piirist. Sellised sümbolid on meie parim kaitse – selle peale tuleks mõelda. Ja lõpuks ometi hakata investeerima äärealadesse, eriti neisse, mis piirnevad Venemaaga. Sest lõppkokkuvõttes on Eesti parim kaitse Krimmi stsenaariumi eest kohalik elanikkond – mitte tingimata mingi riigile antud lojaalsusvande näol, vaid lihtsalt piisavalt rahul oma eluga, et olla immuunne imperiaalsete fantaasiate sireenilaulu vastu.