/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)
Hetkest, mil Vene lennukid panid veebruari lõpus Krimmis maha dessantväed ja algas avatud agressioon Ukraina vastu, saabus vähemasti meie maailmajaos uus reaalsus. Uus julgeolekupoliitiline reaalsus. Kuigi tavalise Eesti inimese jaoks ei ole teleuudiste sisu kõrval seni suurt midagi muutunud, elame uues reaalsuses ka meie. Võiks isegi öelda, eriti meie.
Washington, Brüssel, London, isegi Helsingi ja Tallinn eeldavad täna, isegi avalikult, et Venemaa võib veel mõnele oma naabrile kallale tungida. Selline eeldus oli seni pigem paranoilisteks peetud analüütikute arsenalis. Kui Eesti analüütikud on nõus sellega, et ka meie julgeolekuolukord on muutunud oluliselt keerulisemaks, siis samal ajal ollakse pigem nõus, et otsest sõjalist ohtu Eesti vastu täna ei ole. Kuid keegi ei julge enam öelda, et olukord ei võiks kiiresti halvemaks muutuda, viie kuu või viie aasta pärast. Lääne avalikkus tõdeb, et Euroopa riikide piire saab jälle karistamatult jõuga muuta (jutt sanktsioonidest ei veena seni isegi nende rakendajaid) ja et keskmise suurusega sõja puhkemine lähiajal süda-Euroopas on võimalik kui mitte tõenäone. Lühidalt öeldes, senine maailmakorraldus on kokku varisenud või vähemalt 80 aastat ajas tagasi kukkunud.
Venemaa on ühepoolselt muutnud rahvusvaheliste suhete reegleid, mängib nüüd oma kehtestatud jõureeglite järgi ja Lääs ei tea veel, kuidas sellele kõigele reageerida. President Ilves tõdes äsja Washington Postis sama ja kutsus Läänemaailma üles Venemaaga suhtlemiseks looma uut «reeglistikku» ja reageerima uuele agressiivsusele selgelt, kindlalt, kiiresti, vabaduse kaitsmise ja väärtuste alusel, mitte gaasi hinda kalkuleerides. Kindlasti õige ja asjalik üleskutse. Häda on selles, et suur osa niinimetatud uuest reaalsusest seisneb julgeolekuolukorra ettearvamatuses. Isegi kriis Ukrainas ei ole kaugeltki läbi. Pigem võib seal alata suurem relvakonflikt. Samal ajal kui Lääneriikide valitsused ja ühendused proovivad üha ärevamalt leida diplomaatilisi, majanduspoliitilisi ja muid mitte-sõjalisi teid Venemaa ohjeldamiseks, tegelikult vana tuttava ja nii stabiilsena tundunud maailmakorra taastamiseks, arutlevad eksperdid ja maailma meedia üha enam selle üle, mis võiks olla Venemaa järgmine rünnakusiht.
Viimastel kuudel on vaatamata NATO ja USA korduvatele kinnitustele, et Artikkel 5 austatakse igal juhul, Eesti valitsuse rahustavatele sõnumitele, et Eesti olukord on stabiilne, üha enam levinud tavaarusaam, et Eesti on üks võimalikest Vene tulevase agressiooni sihtmärkidest. «Vene vähemus on süstemaatilise rünnaku all Tallinnast Sevastoopolini» parodeeris Foreign Policy asjalikus analüütilises artiklis äsja Putini maailmakäsitlust. «Narva - väike linn mis võib tuua kaasa NATO lõpu» - kirjeldab üks artikkel võimalikku stsenaariumi, kus Venemaa kasutab Ida-Viru vene vähemuse kaitsmist ettekäändena Eesti ründamiseks. Kui Venemaa esindaja ÜRO Inimõiguste Komitees esines läinud nädalal mõnelauselise tüüpavaldusega Eesti venelaste õiguste väidetavast ahistamisest, kõmises sellest kogu maailm. Kas Venemaa loob õigustust rünnakuks, küsisid murelikud ajakirjanikud. Täpselt samasuguseid ja veel tunduvalt teravamaid avaldusi on Venemaa Eesti suhtes enam-vähem rutiinselt ja enam-vähem ühtlase sagedusega teinud viimased 20 aastat. Kuid uues reaalsuses omandab selline avaldus täiesti uue tähenduse. Isegi kui tal seda ei ole.
Suurim oht Eestile uues reaalsuses ei ole täna Venemaa võimalik sõjaline rünne, vaid maailma avalikkuse üha süvenev uskumus, et selline rünne on kindlasti võimalik ja võib-olla isegi tõenäoline. Tänu Venemaa agressioonile Ukrainas, mis tõestab vaieldamatult, et Putin mitte ainult ei ähvarda vaid teeb ka ähvarduse teoks, on Venemaa võimalused Eesti suguste riikide stabiilsust ja sisekliimat destabiliseerida oluliselt suurenenud. Destabiliseerida minimaalse ressursiga, kasvõi avaldustega, millele aasta tagasi keegi erilist tähelepanu ei pööranud. Samas on Lääne võime avaldustega pingeid maandada või agressorit ohjeldada dramaatiliselt vähenenud. «Me oleme väga mures» stiilis pressiteadete üle naerdakse Moskvas avalikult. Täna ei ole sugugi kindel, et näiteks USA presidendi hüpoteetiline teade, et «Balti riikide ründamine on punane joon», tuleks meie olukorrale kasuks või mitte. Selline on kahjuks reaalsus kui üks mängija kasutab jõupoliitikat ja on kaheldav, kas teised oleks selleks mingitel tingimustel valmis.
Eestil ei ole täna mingit põhjust arvata, et NATO Artikkel 5 meie puhul ei toimiks. Täna mõistab nii Washington kui Brüssel et kui tahetakse NATO kui organisatsiooniga jätkata on Balti riikide kaitsmine NATOle elu ja surma küsimus. Ent see on mõistetav poliitikutele ja ekspertidele. Maailma avalikku arvamust juhib meedia, sealhulgas üha enam sotsiaalmeedia ja meedia jõud on täna tugevam kui NATO heidutus
Eesti on maailma teadvuses edukast, tublist, turvalisest EL liikmesriigist muutumas kergesti haavatavaks vene vähemusega riigiks agressiivse Venemaa kõrval. Selle paradigmaatilise muutuse ärahoidmine, selle tagasipööramine on täna Eesti julgeoleku tegelik suurim väljakutse. Mitte sellepärast, et Eesti oleks Venemaa poolt rohkem ohustatud kui maailm arvab, et ta on ohustatud. Vaid sellepärast, et Eesti mentaalne paigutamine riskiriikide hulka hakkab määrama investeerimisotsuseid, turismi, majanduskliimat kõige laiemas mõttes. See hakkab mõjutama Eesti inimeste enesetunnet, Eestis tuleviku rajamise otsuseid ja lõpuks meie enesetaju ja identiteeti.
Briti kolumnist ja reservohvitser Crispin Black kirjutas äsja antud kontekstis äärmiselt õpetliku artikli pealkirjaga «Miks saavad Poola mehed Londonis sõjaväekutseid?». Blacki arutlus on sõjaliselt informeeritud ja poliitiliselt mõtleva briti arutlus. Ta leiab lühidalt, et kui Venemaa peaks ründama Poolat, on arusaadav, et britid peavad oma vanale liitlasele appi minema. Ta on ise valmis seda tegema. Ta leiab ka, et aeg on USA ja Briti tankid Euroopasse tagasi viia. Ta teab Eestit ja peab lugu eestlastest (väike ja uhke rahvas raske ajaloo ja teravdatud autundega) ja Eesti sõdurite vaprusest Afganistanis. Ent kokkuvõttes jõuab ta sellisele järeldusele: «Ma kardan, et eestlased peavad oma tuleviku lahendama hoopis suurema vene mõju ja vene survega oma riigile kui nad olid eeldanud. Nii NATO kui EL on andnud neile lubadusi, millest neil pole võimalik kinni pidada. Me oleme nad oma tühjade garantiidega eksiteele ajanud». Ma usun, et kahjuks umbes selline on «keskmise ausa lääneeurooplase» tänane ilustamata hoiak.
Keegi ei tea, kui kaua kestab Putini režiim ja Venemaa uus agressiivsus, keegi ei tea, mis tuleb pärast seda. Eesti arengule on täna aga kriitilise tähtsusega, et nii meie ise, aga eriti Euroopa ja maailm usuksid, et Eesti on kaitstud.
Mida peaks Eesti tegema? Viimastel nädalatel kuuldud USA ja NATO kinnitused liitlaste valmidusest meid kaitsta on loomulikult äärmiselt positiivsed. Ent tõdesime juba, et tankide liigutamine on sõnumina igasugusest avaldusest kordades tugevam. Eestis toimuvad NATO õppused, õhuturbe tugevdamine, lubadused USA roteeruvatest üksustest on kõik samuti sammud õiges suunas. Need sammud on täna tõenäoliselt adekvaatsed ja ratsionaalsed otsese sõjalise ohu heidutusena (kui jätta arvestamata et Venemaa ei käitu ilmtingimata meie mõistes ratsionaalselt). Ent kas nad on piisavad Eesti kui ohustatud riigi maine muutmiseks kaitstud riigiks? Vaevalt. Pigem võib näha stsenaariumi, kus taolisi samme mõistetakse nii, et initsiatiiv on jätkuvalt Venemaa käes, Lääs reageerib Vene sammudele natuke liiga hilja, natuke liiga vähe ja natuke liiga ettevaatlikult.
Läinud nädalal ilmus Vene ajalehes Vzgljad Jevgeni Krutikovi artikkel «Mitte ainult Ukraina», mis kirjeldas paljude analüütikute arvates tabavalt Putini laiemaid strateegilisi eesmärke ja niinimetatud Venemaa «punaseid jooni». «Punaseid jooni», mille ületamisel Lääne poolt võib oodata sõjalist vastulööki. Baltikumi ja Eestit käsitlevas osas väitis Krutikov äraspidiselt sama, mida siinkirjutaja ülalpool. Venemaa peab Balti majandusi «virtuaalseteks» ja venevastased majandussanktsioonid võivad viia need riigid «väljasuremise piirile», väidab Krutikov. Teisisõnu, Venemaa ei peagi midagi tegema ja tema huvi on lihtsalt Baltikum marginaliseerida, tõestada, et kui Venemaaga hästi läbi ei saa, ei aita ei NATO ega EL. «Punaseks jooneks» loeb ta aga (ähvarduse korras) NATO tugevdamist piirkonnas «suure täpsusega ja kauge raadiusega relvastuse» toomise teel. Samuti jääb artiklist mulje, et Baltikumi vaatleb Venemaa täna põhiliselt transiidikoridoride, kaubateede ja Kaliningradiga ühenduse pidamise võtmes. Kui seal taksitusi ei tehta, siis muu eriti ei huvita. «Punase joone» ületamise korral on aga Putinil taskust võtta vene vähemuse kaitsmise argument ettekäändena enam-vähem ükskõik milliseks reaktsiooniks.
Niisiis, mida peaks Eesti ses olukorras tegema? Ma olen nõus Eesti valitsuse seni valitud rahuliku joone hoiakuga. Öeldakse, et sõja võidab see, kes jääb rahulikuks. Ja tõepoolest, otsest Eesti ründamise plaani Venemaal täna ilmselt ei ole. Eesti teeb täna üldises julgeolekukriisis nähtavalt ilmselt head tööd NATO ja USA sõjalise tähelepanu tõmbamisel ja meie «tugeva» julgeoleku suurendamisel. Õppused ja lisalennukid on selle tulemus. Ma kaldun arvama, et sellest on vähe. Niiakaua kui Venemaa haarab territooriume ja liigutab tanke, on kõik reageerivad sammud, mis äärmisel juhul tõstavad meie turvalisust lähemale tegelikele vajadustele, liialt reageerivad.
Pisut lihtsustatult öeldes on Eestil kaks võimalust. Kas leppida olukorraga, kus meie julgeolek on hädapäraselt kaitstud? See tähendab, et ründe korral tullakse meile väga suure tõenäosusega appi, nii et meie riigina edasikestmine on tagatud. Kuid ka jäämist pikaks ajaks riskiriigiks, riigiks, mille puhul ükski välisinvestor ega arglikum turist ei tee pikaajalisi plaane. See on olukord, kus me praegu oleme või kuhu me oleme sattumas. See on olukord, mis pikemas perspektiivis ei tähenda mitte soomestumist vaid krimmistumist. Ühel hetkel hakkab tunduma, et meie kaotamisega võib ka leppida, see on loogiline ja peaaegu loodusjõude poolt ette nähtud.
Soovitan tõsiselt mõelda teisele võimalusele. Teine võimalus on Eesti tsementeerimine riikide hulka, mis on maailma teadvuses küll keerulises julgeolekuolukorras, ent kindlasti kaitstud. Selleks on vaja saavutada meie kaitstuse muutmine käibetõeks. On vaja plaani, mille täitmisel Eesti kaitsmine liitlaste poolt muutub samasuguseks elementaareelduseks nagu Iisraeli puhul. (Ehk peaks ütlema, nagu Isareli puhul oli). Iisraeli julgeolekuolukord on aastakümneid olnud hullem kui Ida-Euroopal. Ometi on usk Iisraeli kaitstusse nii juurdunud, et majanduslikus mõttes toimib ta nagu arenenud ja turvalise investeerimiskliimaga lääneriik. Viimase 20 aasta jooksul on Iisrael pidanud mitu sõda ja tema SKP on kasvanud ligi 5 korda. Israeli majandus on täna umbes sama suur kui Soome majandus. Me oleme harjunud võtma arengumudelina eeskujuks Soomet, ent me unustame, et oleme julgeolekupoliitiliselt ajaloolistel põhjustel Soomega võrreldes hoopis teistsuguses olukorras. Soome on ajanud neutraalset ja pragmaatilist välis- ja majanduspoliitikat ja ehitanud oma võimete piiril tugeva sõjalise kaitsevõime. Eesti on valinud sõjalise liitlassuhte ja teinud suuri pingutusi iseseisva kaitsevõime ehitamisele, ent pole sellega veel kaugeltki valmis. Täna, kus NATO on suhteliselt nõrk ja pea kõik Euroopa riigid on viimased 20 aastat oma kaitsekulutusi vähendanud, kus Euroopa avalik arvamus hakkab paigutama Eestit riikide hulka, kes võivad olla ohus, on vaja rohkem kui kinnitusi, et Eestit kaitstakse. On vaja reaalseid samme, mis tõestavad nii Venemaale kui Läänele, et Eesti ründamine tähendab vastu müüri jooksmist.
Eesti ja võimalik, et kõik Balti riigid peavad seadma eesmärgiks olla n.ö. Põhja-Iisrael. Piirkond, mis ise ja mille liitlased kaitsevad oma väärtusi ja oma elukorraldust igal juhul. Selleks on vaja reaalset relvastuse ja varustuse hüppelist kvaliteedi- ja kvantiteeditõusu, milleks meil enestel täna eelarve puudub. 2% SKPst kaitsekuludeks on elementaarne ja vajalik. Sellest ei piisa. Liitlased on täna tõsises mures, et võivad olla olukorras, kus Eesti eest tuleb sõdida. Seda olukorda ei ole võimalik lahendada diplomaatiaga.
Iisraelil on USAga erisuhe sõjalise liitluse osas. USA annab Sõjalise Välisfinantseerimisprogrammi kaudu Iisraelile igal aastal umbes 2,5 miljardit dollarit. Kui Iraagi ja Afganistani sõdade ajal neile riikidele antud abi välja arvata, on Iisrael olnud USA suurim sõjalise abi saaja 1976. aastat saadik. Valdav osa sellest rahast läheb relvastushangeteks USA kaitsetööstuselt. Lisaks on Iisraeli paigutatud umbes poole miljardi dollari eest USAle kuuluvat sõjalist varustust nn. sõjareservina. Seda on rohkem, kui ükskõik millisele NATO riigile. Mõistagi on Iisrael ise teinud oma kaitsevõime tugevdamiseks kõik mis võimalik. Iisraeli kaitse-eelarve on umbes 15 miljardit dollarit ja ta kulutab aastas inimese kohta kaitsele rohkem kui ükskõik milline lääneriik peale USA.
Ma ei taha öelda, et Eesti peaks taotlema samasugust kohtlemist. Ent Eesti eesmärk võiks olla sõjalise välisfinantseerimise hüppeline tõus järgmiseks 10 aastaks. Kui hetke mõelda, siis on Lääneriikidel oluliselt odavam rahastada tõsiseltvõetavat Eesti kaitseprogrammi, kui olla sunnitud nõrka Eestit sõjaliselt kaitsma. Julgeolekupoliitiliselt ei ole me täna mitte aastas 1938 või isegi 1919, vaid pigem aastas 1242, kui Peipsi järvel pandi rauale raud vastu. Nii nagu tollal hoiti Lääne tsivilisatsiooni piiri Pühal maal, nii hoiti pandi see paika Terra Marianas. Täna oleme olukorras, kus peame edukat ja jõukat tulevikku soovides sama tegema.
Eesti hoiak peab olema ja jääma rahulikuks ja enesekindlaks. Sõjalise riigikaitse tugevus, kaitsetahe ja arvestatav tehniline võimekus ning NATO ja eriti USA tugi peab muutuma elementaarselt enesestmõistetavaks nii meie endi kui maailma jaoks.
Sellise staatuse saavutamiseks peame me ise, eriti meie poliitikud tegema ühe olulise mentaalse sammu. Me peame omaks tunnistama uue reaalsuse selles mõttes, et me oleme täna riik, mille kaitsmisest sõltub NATO tulevik. Me oleme riik, mis on küll väike, ent omab maailma julgeolekupoliitikas raskekaalset tähendust. Me peame loobuma kolklusest ja juttudest, et «mis meie nüüd saame siin mõjutada». Vastupidi, Läänemaailma julgeolekupoliitika prioriteetne huvi täna on tagada, et Eesti, Läti ja Leedu on kaitstud. Kui me sellesse ise nii ei suhtu, ootab meid ebakindla provintsi või koguni Krimmi tulevik.
Nõnda kaitseme me ennast kõigepealt Lääne ühiskondade kõhkluste ja riskiriikide hulka langemise vastu, sest just seal on täna kõige strateegilisem oht. Nõnda kaitseme me ennast ka olukorra vastu, kus pärast Eesti marginaliseerumist ehk krimmistumist ei tundu Eesti kaotamine Läänele enam teab mis probleem. Eesti peab saama sõjalises mõttes selleks, mis ta meie jaoks laiemas tähenduses niikuinii on, Pühaks maaks Põhjas.