N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jevgenia Garanža: valveküsimus Eesti venelastele

Jevgenia Garanža
, Den za Dnjomi vastutav toimetaja
Jevgenia Garanža: valveküsimus Eesti venelastele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jevgenia Värä
Jevgenia Värä Foto: SCANPIX

Kui Venemaa tungis Krimmi, ei läinud kaua, kui ka Eestis hakati küsima: mida arvavad sellest kohalikud venelased? Kas nad on oma eluga rahul? Ega nemad ei unista Narva ühinemisest Venemaaga ja kas nende arvates peaks Putin neile appi tulema? Tegemist on valveküsimusega: kas kohalikud venelased ohustavad Eesti ja Baltimaade julgeolekut?

Minu arvates on selline küsimuse püstitamine äärmiselt küüniline. Venelased, olgu Krimmis, Eestis või kuskil mujal, on Kremli jaoks lihtsalt põhjus oma mõjusfääri laiendada. Põhjusi leiab aga alati. Eesti puhul võiks Moskva venelaste asemel kasutada näiteks argumenti, et kui NATO peaks kunagi ehitama siia oma sõjaväebaasi.

Eesti julgeolekut ei ohusta pikemas perspektiivis mitte venelaste olemasolu, vaid kurb fakt, et Euroopa Liit ja läänemaailm tervikuna pole valmis ohverdama kübetki oma heaolust, et kehtestada Venemaa suhtes sellised sanktsioonid, millest oleks ka reaalne mõju. Ja Eesti venelased vastutavad selle eest sama palju kui iga teine läänemaailma kodanik.

EL ja USA on koostanud «musta nimekirja», kus on 21+7 Vene kõrge ametniku nime. Appikene! Kas see, et Valentina Matvijenko ei saa Euroopa Liitu sõita, paneb Kremli tõesti oma poliitikat muutma? Aga kui Putin homme avaldab soovi külastada Berliini, et arutada Angela Merkeliga oma tulevikuplaane, kas ka tema Schengeni viisa tühistatakse? Venemaa jääb ilma mõnest Euroopa tarbekaubast. Nalja teete või? Selliseid «sanktsioone» kehtestas endine Venemaa sanitaarteenistuse peaarst Gennadi Oništšenko regulaarselt, keelates ära kas Läti sprotid, Poola vorstid või USA kanakoivad. Venemaa elanikud on piiranguteks valmis palju rohkem kui keskmine Euroopa Liidu kodanik. Isegi praeguste, väga pehmete sanktsioonide puhul kõlavad hääled, et tuleb katta kahjum Euroopa ettevõtjatele, kelle äri saab kannatada. Prantsusmaa võib-olla ei müü venelastele Mistrale, aga see juba lõhestab prantsuse ühiskonda ja vihastab briti pankureid.

Kui EL keelduks Venemaa gaasist ja naftast, oleks see Putini jaoks katastroof. Aga kas sel juhul oleks USA valmis toetama Euroopat oma energiaallikatest või kas lääne majandus oleks valmis üleüldiseks energiahinna kasvuks? Ilmselt on see retooriline küsimus. Just eile näitasid uudised, kuidas Kreeka ja Saksamaa maksumaksjad korraldasid järjekordseid proteste kärbete vastu ja palgakasvu poolt.

Euroopa Liit jääb oma põhimõtetele truuks siis, kui ei taha pakkuda rahalist abi Ukrainale, ilma, et see täidaks ELi nõudmisi. Ent kui tegemist on Venemaaga, siis selgub kohe, et Euroopa investorite huvid on mõjuvõimsamad kui Euroopa väärtused. Miks me ikka ja jälle unustame, et moraalseid väärtusi ei müüda, et parem vabatahtlikult valmistuda piiranguteks praegu kui kaotada tunduvalt rohkem tulevikus? Eesti venelased üksi pole kindlasti need, kes peaksid sellele küsimusele vastama.

Märksõnad
Tagasi üles