Venemaal keeldub enamik rahvast uskumast, et tõepoolest läheb sõjaks. Kui aga läheb, poleks Putini püsimajäämise ennustustele mõtet raisata ühtki eurot. Isegi rünnak NATOs olevate Baltimaade vastu oleks praegu vähem riskantne kui ajada tankide alla Ukraina vendasid. Janukovõtšil oli siiski Rostovis Doni ääres üks tuttav, kelle juurde ta võis sõita, kui kodus väljastati tema vahistamise määrus. Kas Putinil on ka kuskil selline sõber? Isegi Lukašenka näitas ju selgelt, et tema kvoot diktaatoritele asüüli pakkumiseks on ammu ammendatud.
On siiski väike lootus, et viimasel hetkel tõmmatakse käsipidurit. Tsiviliseeritud maailm võiks omalt poolt aidata selleks eeldusi luua, kehtestades viivitamatult isiklikke sanktsioone Putini režiimi toetajate vastu. Kui Usmanovi, Fridmani, Vekselbergi, Timtšenko kontod välismaal külmutatakse ja näiteks Abramovitši jaht saadetakse politsei kaatrite saatel kuhugi Murmanskisse, võib olla üsna optimistlik, et peagi tuleb uudis armastatud Duce lämbumisest aprikoosikiviga.
Vene telekanalite massiivne propaganda, mille järgi Venemaal pole maailmas ühtegi liitlast ja eranditult kõik naabrid on vaenulikud, keda tulebki rünnata, võib olla edukas kuni selle momendini, kui tulevad esimesed kirstud Ukrainast. Räägitakse, et Ukraina sõjalaeva Ternopil kapten Maksim Jemeljanenko vastas VF Musta mere laevastiku ülema Aleksandr Vitko ultimaatumile viivitamatult alistuda nii: «Русские не сдаются!» (venelased ei anna alla – toim). Nagu ütlevad ukrainlased täna: kõik inimesed on vennad, aga mitte kõik vennad pole inimesed.
Putin võib veel välismaa aktiivsel survel ümber mõelda ja Vene vägedel Krimmis on pisike šanss relvakonflikti mitte sattuda. Siis on võimalik, et ka Kremli võim muutub evolutsiooni teel ilma suure verevalamiseta.
Küsimus on vaid, kas neil õnnestub peatuda või on Annuška õli juba maha valanud.