Marti Aavik FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Eesti paremerakonnad tulevad vaimsest seisakust välja. Eerik-Niiles Kross tõi kohalike valimiste ajal poliitika juurde hulga uusi inimesi, nüüd on IRLis ka Anvar Samost. Siim Kallase naasmine annab lootust Reformierakonnale. Kas ta ikka on nii uuendusmeelne kui varem, küsis eilses lehes utsitavalt Ivar Raig.

Milline on opositsiooni suusatöö ja tõukehoog? Püüdke sammu pidada, sotsid(!), et paremerakondadest mitte maha jääda.

Vahemärkusena: minu meelest on Andrus Ansip olnud Eestile väga hea peaminister. Nende aastate jooksul on olnud oi kui palju võimalusi mitte kergeks libastumiseks, vaid katastroofiliseks kõhuli mutta kukkumiseks. Mitte pelgalt erakondliku mõõduvõtmise ja «õukonnaintriigide» mõttes, vaid Eesti jaoks. Kui Andrus Ansip ametist lahkub, jätab ta maha riigi, kus järgmise valitsuse ees ei seisa sundkäigud, vaid teadmine, et Eestil on peale unistamisvõimaluse ka ressursse neid unistusi teoks teha.

Laenan sõnu Soome presidendi Sauli Niinistö tõsisest jutust globaalse konkurentsi kohta: money talks – see, kellel raha lõpeb, ei hoia enam kinni haamrivarrest, vaid on alasi rollis. Eestil on valikuvõimalusi, see lähtepositsioon ei ole sündinud tööta ja pole ei Euroopas ega maailmas sugugi «tüütult tavaline».

Kriitikat, kõmulisi solvanguid ja suu kinnikleepimisi teavad kõik. Minu jaoks võtab selle, millest puudust on tuntud, hoopis paremini kokku küsimus: kas me «ostame» valimistel tulevikuplaane või juhtimisteenust, kas palkame strateegilist või taktikalist juhti? See pole niivõrd etteheide praegusele valitsusele kui osutus vaimse kliima lamendumisele – polegi justkui millestki rääkida, sest taktikas ei suuda me kodanikena ealeski olla sama kompetentsed kui need, kes oma ametikoha tõttu  iga päev poliitikas tegutsevad.

Aeg on lootusrikas just seepärast, et poliitilisele mänguväljale liigub inimesi, kes suudavad keerulistest asjadest rääkida arusaadavas keeles – see on mu meelest üks sisuka ja samas rahvast innustava debati eeldustest. Prantsuse filosoof Paul Valéry ütles kenasti, et mis on liiga lihtne, on vale ja mis on liiga keeruline, sellest ei saada aru. Mis on uduselt üldine, mis liiga tehniline? Tuleb osata tantsida kitsal purdel nende vahel. See on talent või oskus, mida pole just ülemäära paljudel Eesti poliitikutel.

Ma tahaks näha ka opositsiooni, kelle esindajad suudavad väidelda näiteks Jaak Aaviksoo või Jürgen Ligiga nii, et neil on öelda midagi muud kui pelgalt seda, et nii- või naasuguseid reljeefseid väljendeid poleks tohtinud nendega rääkides kasutada. Masinlik sildi «ülbe» kleepimine ei asenda poliitikat.

P. S. Margaret Thatcher oleks «ülbete» märkuste esitajad teravmeelselt paika pannud – seda tegi ta kogu oma poliitikuelu vältel – ja jätkanud sisulist vaidlust.