«Nojaa,» hüütakse, «aga kui me saame ometi suure osa sajandi ehituse püsti panemiseks vajalikust rahast teiste Euroopa riikide maksumaksjate taskust...» «Nojaa,» hüütakse veel, «mis loevad kõik kulutused, kui projekti valmides saame võimsa ja vajaliku ühendustee otse Euroopa südamesse... Kas pole mitte see just olnud meie unistus?»
Tegelikult saavad ühendustee muidugi ainult need, kes astuvad rongi Tallinnas, sest sealt peab rong kohe alustama meeletut kihutamist Berliini suunas.
Ja et jõuda mõistliku ajaga pärale, ei saa lubada mingeid vahepeatusi, ei Tartus ega Pärnus, ning seega võiksid lõpuks emma-kumma variandiga täiesti ükskõikselt leppida niihästi pärnakate kui tartlaste praegused eestkõnelejad; Berliini kiirrongiga kummastki linnast nagunii jõudma ei hakka. Nali naljaks, kuid ka tegelikult on vist ikkagi nii, et mõistliku ajaga – 21. sajandi mõõdupuude mõttes – ei hakka iialgi ükski rong Tallinnast Berliini sõitma. Rong üle-eelmise sajandi leiutisena oli pikkade vahemaade läbimise edulugu möödunud aastasajal, tänapäeval pole ta ei aja ega hinna poolest lennukile konkurent.
Trassi pikkus Tallinnast Berliini, ka ilma lisahaakideta Tartusse või Vilniusesse, on laias laastus 1500 kilomeetrit. Et see vahemaa läbida müütilise eesmärgi, viie tunni piires, peaks rong peatumata kihutama 300 km/h. Kahtlemata pole selline kiirus saavutatav ega mõttekaski – kes vajaks reisirongi, mis kusagil ei peatu? Raudteesid, kus seesugust kiirust võib arendada, on Euroopas üksikuid ja kindlasti mitte kuskil pole tegu tuhandete kilomeetrite pikkuste trassidega. Kiireimad Euroopa raudteeühendused, kui räägime vähegi pikematest vahemaadest, on Prantsusmaal Pariisi ja Marseille’ vahel, kus rongid läbivad 3 tunni ja 20 minutiga 770 kilomeetrit, ning Hispaanias Madridi ja Barcelona vahel, kus kiireimad rongid läbivad kahe ja poole tunniga 600 kilomeetrit. Mõlemal distantsil hoiavad kiirrongid keskmist kiirust 230–240 km/h. Need on aga Euroopa rekordid ning Tallinna ja Berliini ekspressrong sõidaks ka samadel rekordilistel tingimustel ikkagi umbes seitse tundi. Ent tingimused ei ole sel vähemalt viit riiki läbival trassil kindlasti mitte Euroopa rekordtasemel – pole tegelikult ju mõeldav pooleteisetuhandekilomeetrine peatusteta sõit. Ja kui olekski, kes sellega sõidaks? Tallinnal (ka tervet Soomet kaasa arvates) ei saa iial olla vajaliku suurusega tagamaad, et pikk rongisõit end ära tasuks. Sestap on Prantsuse ja Hispaania liinide asemel tulusam mõni muu võrdlus, näiteks Berliinist Rooma – distants, mis on samuti umbes 1500 kilomeetrit pikk ja kus teel tuleb läbida kolmandaid riike, teha peatusi jne. Berliinist Rooma, kus kummalgi metropolil on võtta ka tubli tagamaa, võtab rongisõit aega 18 kuni 20 tundi. Ilmselt oleks see ka jõukohane saavutus tulevasel Rail Balticul.