See juhtus jõulude aegu. Mul oli asja apteeki. Mind teenindas noor proviisor, kelle nimesildilt rinnal võisin lugeda «Natalja». Kõik sujub. Tere! – Tere! Minu eesti keeles öeldud ostusoovist saadakse aru. Vajalik rohi tuuakse riiulilt letile. Hind lüüakse kassaaparaati. Makseterminal. Pangakaart. Kviitung. Tabletikarp apteegilogoga kotikesse. Lahke naeratusega ulatatakse see mulle. Võinuksin nüüd apteegist lahkuda. Head aega! – Head aega! Aga on ikkagi pühad.
Nõnda ütlengi lahkumistervitusele lisaks müüja (arvatavas) emakeeles: «S nastupajuštšim!» See on aastavahetusesoov, mis algab venelaste jaoks umbes nädal enne kella kukkumist. Õigeusklike jõulud on ju alles praegu. Aga vastus tuleb mõnetise aktsendiga ja just selliselt, mis peab silmas eesti traditsiooni: «Heid pjühi!» Viis, kuidas Natalja seda ütles, ilmutas mulle ühtäkki midagi väga olulist, milleni Eesti riigi niinimetatud lõimumispoliitika on meid viinud.
Ütlen just «niinimetatud», sest enamasti on see toimunud võimupositsioonilt või peremeesrahva ettehooldusena, mitte aga avatud dialoogina ühe eripärase ja suure kultuurilise taustaga keelekogukonnaga. Natalja «Heid pjühi!»-soovis kõlas korraga lugupidamine, valmisolek suhtluseks, aga ka ettevaatlikkuse, et mitte öelda hirmuga tembitud püüdlikkus. Äkki olen ma keeleinspektsiooni «koputaja», kes uurib Natalja keeleoskust. See tähendab, et ta igaks juhuks ei muuda keelelise suhtluse tasandit ja jätkab nõutaval viisil ka mitteametlikus vormis.
Aga samas, võib-olla oli see, et ta mind niimoodi kahtlustab, hoopis minu kujutlus Natalja eestikeelsest vastusest. Et tegelikult soovis ta mulle tõepoolest siiralt «Häid jõule!» olukorras, kus tal endal need alles ees seisavad. Ja et selle sooviga astus ta lihtsalt läbi klaasseinast, mis eraldab eestikeelset ühiskonna osa venekeelsest. Igal juhul, see oluline, mida ma tol hetkel endale tunnistama pidin, oli vähemalt umbusu õhustik, mis vaatamata kahekümnele integratsiooniaastale ning riigiisade ja poliitikute optimistlikule retoorikale pole kuhugi kadunud.
Sain sellele kinnitust, lugedes äsja Katri Raigi pihtimuslikku ja karm-realistlikku raamatut linnriigist nimega Narva. Otsekui sümbol riigi seljatagusest, kuhu ei osata või ei tahetagi vaadata. Ja kus ometi on peidus nii palju võimalusi! Ja seal kirjutab Katri Raik, kuidas ta ilusalongi minnes ütleb «Zdravstvuite!» ja saab vastuseks «Tere!» ja kuidas Narva keele omandamine kujutab endast vastutulekut kohalikele venelastele ja nõnda võib öelda, et integratsioon on siiski olemas.
Apteegist lahkudes – tunnistagem, et mujalgi teenindussfääris ümbritsevad meid sageli vene ema- või kodukeelega eestimaalased – mõtlesin, et just see lihtne vormel «S nastupajuštšim! – Häid pühi!» võiks sisse juhatada iga ettevõtmise, millele integratsiooni silt külge riputatud. Ükski seadus ei tee kedagi veel omaks. Eesti «meie» ei ole ükskeelne.