Nõnda ütlengi lahkumistervitusele lisaks müüja (arvatavas) emakeeles: «S nastupajuštšim!» See on aastavahetusesoov, mis algab venelaste jaoks umbes nädal enne kella kukkumist. Õigeusklike jõulud on ju alles praegu. Aga vastus tuleb mõnetise aktsendiga ja just selliselt, mis peab silmas eesti traditsiooni: «Heid pjühi!» Viis, kuidas Natalja seda ütles, ilmutas mulle ühtäkki midagi väga olulist, milleni Eesti riigi niinimetatud lõimumispoliitika on meid viinud.
Ütlen just «niinimetatud», sest enamasti on see toimunud võimupositsioonilt või peremeesrahva ettehooldusena, mitte aga avatud dialoogina ühe eripärase ja suure kultuurilise taustaga keelekogukonnaga. Natalja «Heid pjühi!»-soovis kõlas korraga lugupidamine, valmisolek suhtluseks, aga ka ettevaatlikkuse, et mitte öelda hirmuga tembitud püüdlikkus. Äkki olen ma keeleinspektsiooni «koputaja», kes uurib Natalja keeleoskust. See tähendab, et ta igaks juhuks ei muuda keelelise suhtluse tasandit ja jätkab nõutaval viisil ka mitteametlikus vormis.
Aga samas, võib-olla oli see, et ta mind niimoodi kahtlustab, hoopis minu kujutlus Natalja eestikeelsest vastusest. Et tegelikult soovis ta mulle tõepoolest siiralt «Häid jõule!» olukorras, kus tal endal need alles ees seisavad. Ja et selle sooviga astus ta lihtsalt läbi klaasseinast, mis eraldab eestikeelset ühiskonna osa venekeelsest. Igal juhul, see oluline, mida ma tol hetkel endale tunnistama pidin, oli vähemalt umbusu õhustik, mis vaatamata kahekümnele integratsiooniaastale ning riigiisade ja poliitikute optimistlikule retoorikale pole kuhugi kadunud.